Teine tegemine, millega ma tahan eputada, on minu tegemine selles mõttes, et ma olen täitsa otseselt selles süüdi, et minu ema, kes pole kunagi rohkem kui imenatuke käsitööga tegelenud (ja sedagi enamjaolt noores põlves), on minu käest ära õppinud sokkide-kinnaste kudumise, saanud suure kiindumuse taimedega värvitud lõnga osas, ei pelgagi enam villast lõnga (hoopis armastab) ja üldse vuhib kududa ja värve sobitada ning õpib järjest uusi trikke juurde. Eks ma sokke olen varemgi tuuri pannud, aga selle sõrmitute-paari ma tellisin temalt - et tehku hästi lõbus ja triibuline. Ning nõnda ema siis disainiski ja kudus. (Mina peitsin otsad ära, sest see on tüütu töö, mis emale hästi ei istu.)
Aga mis sellesse viimasesse pilti puutub, siis just niimoodi käib ühe Kassi arust õige inimese sissemagamine. ;)
No comments:
Post a Comment