Emalendur

Ma olen tükk aega juba endale mõnusat villast mütsi tahtnud. Mõni müts mul isegi on, ehkki ma olen üpris mütsivõõras inimene, aga villast mitte. Isegi mu krokumüts on miski akrüülisegu.

Nüüd tõbisena kudusin päris palju, siis aga sai kudumisest villand ja võtsin hoopis heegelnõela kätte. Mul oli miski ettekujutus, et heegeldades saab müts kohe valmis. Ei saanud, ikka 3 õhtut heegeldasin. Poolsammastega (vist, ma ei ole tõesti ekspert)ja ülevalt hakkasin pihta. Natike loperdas alul, aga see sai pärast märjalt paika sätitud.

Lõngadest: 8/2, hall on Raasiku lambahall, värvitriibud on kõik omavärvitud lõngadest.

Lõngaotsi peitsin ikka tükk aega, aga õnneks on mul selleks puhuks Lianni Lõngapoest ostetud jõhvsilmusega nõel. Soovitan soojalt kõigile, kel veel pole.

Ja siis pesin mütsi läbi ja ehmatasin teda ka natuke külma ja kuuma veega.

Ideaalis, kui ma suudan välja mõelda, kuidas sellele elukale voodrit teha, tahaks fliisvoodrit ka.

Lilla märtsikroku

See krokuvärk hakkas mulle meeldima, ausõna. Ja vahelduseks hullemale kudumisele on väga-väga mõnus heegeldada. See lilla lõng sai kunagi iidammu ostetud Mari ärist sokilõngaks, aga kas ta sokiks sai, ei mäletagi. Igastahes korrastasin neljapäeval oma lõngasid ja sealt ta siis alguse sai, kui leidsin parajad nutsakad lillakirjut lõnga ning otsustasin, et vot nüüd tuleb see Värvispektri märtsikuine lilla.

Tassisin teist ringi nagu kutsikat, ning heegeldatud sai nii spordihuvilisi penskareid täis mikrobussis kui vahvas Lustimäe talus.

Ja veelkord tõestas end ära, et käsitöölised leiavad ühise keele kõikjal. Ajaks, mil sõbranna ärkas, istusime meie tema emaga köögilaua taga ja sõbranna ema õppis mu käest just sedasama krokut. Lõpuks, kui ta selle käppa sai, lubas hakata hommikumantlit tegema. Aga mina loodan järgmine kord tema käest jälle lapikudumist õppida.

Sellega seoses - kas keegi teab miskit u. 50ndatel välja antud käsitööraamatut, kus on ära toodud ka lapikudumise õpetused? Sõbranna ema kõneles, et just selle järgi oli ta omal ajal lapikudumise selgeks õppinud, nüüd on ära unustanud, aga kui leiaks selle raamatu, siis tuletaks küll uuesti meelde. Aga raamatu nime või autorit ta ei mäleta.

Ja nüüd ma peaks siiralt võtma kätte ja hakkama lõngavihte peitsimiseks köitma. Tahaks kollast, kollast, kollast värvida!

Krokumüts

Sellest, et ma õppisin krokodillimustrit heegeldama (mina ja heegeldan? *sisestage siia see IT minestav hiir-emotikon), sai alguse mõte, et mis ma siis võiks krokust teha. Ja pusserdasin mütsi. Päris ringis heegeldada ei suutnud, kahandused ei tahtnud välja tulla, nii et õmblesin pärast enamuse küljelt kokku. Pealae osas tekkis idee alles siis, kui ma sinnani välja jõudsin. No ei tahtnud miskit murumütsi ja seega sai krokule heegeldatud saba ja saba otsa tutt. Ja siis sai kell 2 öösel ahistatud vaest Stu'd, kes oli väga-väga sooda, aga nõustus palumise peale end siiski natuke raamatu tagant üles ajama ja korraks mütsi pähe ajama.

Ja ta tegi nägusid :p

Samblamüts

Üleeile õhtul alustasin, eile öösel tööl lõpetasin. Lõngadeks Mari ärist ostetud mitmevärviline valge-heleroheline-tumeroheline 40 protsendi villasisaldusega jäme sokilõng ja mustakarvaline roheliste aasadega efektlõng. Teatan ametlikult, et minu esimene Isetegija TK on edukalt läbitud :) Aga näpud sügelevad juba järgmise mütsi järgi... mul neid efektlõngu ikka natuke on. (Peaks vennatütrele ka mütsiku tegema, äkki ta siis hakkab uskuma, et sääraseid mütse saab ka mujalt, kui poest.)

Ametlikult müts nummer 4.
Modelliks nagu ikka Stuart, kes ekstra Ussickese jaoks hea näo pähe tegi. (Milleks on toanaabrid - selleks, et käsitööga poseerida ;))

Sõrmkinda katsetus tuleb varrastelt maha võtta, ja uus teha - see sai liiga lai, alahindasin elastaaniga lõnga venimisvõimet. Ja hästi soojad sokid tuleb ära lõpetada, et minu armas pisike Mari need endale saaks. Sest Mari tahab sokke ja Mari piab sokid saama!

Nüüd on paar vabat päeva, tahaks kõlavöö kangesti ka ära lõpetada, saaks vast kleidile külge panna.

Minu täielikult ärarikutud ema tekitab miskeid karvase äärega sõrmituid kindaid ja hakkab vist vennatütrele kindakudumist õpetama.
Aga loo moraal on hoopis - sina ei pea kudumisest mitte midagi teadvat inimest lõngapoodi saatma, sest tema ostab sealt oma lapsele kindakudumiseks 100% akrüüllõnga, ja seda mitu suurt tokki... Õnneks on Saskial vanaema, kes teda lolluste eest hoiatab ja ei lase säärase lõngaga kindaid teha.