Tuesday, September 27, 2011

Lõngalaadung läheb reisima



See kotitäis lõngu reisib Itaaliasse, ühe imetoreda naise juurde, keda mul on au juba ee...2 aastat tunda, ja kes on kõva käsitööline ja kudija. Ja kuna Astral (räägime siis juba nimedega) on 10 kilo valget lõnga, mille juurde ta värvilist tahtis, siis... see hunnik on nüüd sinu jagu, kullake. Sildid panen ka külge, et mis millega värvitud :) 
822 g igatsorti värvilist, pilt ei anna isegi edasi, kui värvilised nad on. 

Monday, September 26, 2011

Kolme metsa seened, osa II

Verevate vöödikute veest tuli pärast välja veel üks lõng, mille tooniks jäi hele ja õrn lõheroosa.
Seened ise pistsin sügavkülma, nüüd võtan järjest. Kerisin ja peitsisin lõnga, kahjuks rohkem kui 200 g korraga potti ei mahu, vot nii pisike pott on. Ja oh jeebus seda 1 potiga tegemist, aega kulub nagu näljasel vorsti.

Kaneelvöödikud ja muud sarnased igastahes podisevad hetkel, lõng (ainult 1 viht) sees. Aga poole tunni peale ei olnud sealt miskit märkimisväärset tulnud. Mõtlesin natuke asja üle, ja otsustasin, et pool karpi vanu lösse sügavkülmutatud mustikaid läheb nüüd seentele lisaks. No eks näis, mis sealt tuleb, ja kuidas see peab.

Ühte tegin täna küll peitsides teistmoodi - harilikult ma kipun vee pehmendamist unustama, sedakorda läks sooda käiku, ja mõtlen lõnga loputusvette ka äädikat lisada, nagu Leena soovitab.

Tulemused- oranžid vöödikud + mustikad - (nii lillana ei saanudki neid pildile, kui nad tegelikult on) Eks näis, kuidas toon püsib, aga loputusvesi (koos äädikaga) jäi küll suht puhtaks, välja väga miskit ei jooksnud, mitte rohkem kui muidu.


Sunday, September 25, 2011

Kolme metsa seened, osa I


Kõike muud hetkel vahele jättes (eriti kuna see ei käi niikuinii käsitöö alla), siis lõppes Olustveres käik sellega, et moosisin õeraasu ja tema seeneseltskonna ära, et nad hoopis Viljandimaale seenile tuleksid, ja seega sain esteks nendega koos seenile ja teiseks koos seenelasti ja väsimusega koju.

Küll jälitas meid vihm,mille eest Angie üritas ära sõita, küll ei leidnud me riigimetsa ja lõpetasime korduvalt kellegi õue peal,või vaatasime seeni läbi traatvõrgu, aga lõpuks, kolmandas metsas, juba hämaras (kell kisku 19 kanti) naeratas ka mulle õnn. Esteks sattusin suurema hulga verevate vöödikute otsa - päris mitu neist hiigelvanad ja pirakad, no sellised käelaba suurused vähemasti, lisaks oranže vöödikuid (kaneelvöödikuteks hüüti neid vist, mul on liigitamisega veel raskusi, aga vöödikuid teistest eristan küll), veel igasugu vöödikulisi ja pesakonna lillasid mütakaid (mida ma isegi seeneraamatu abiga pole suutnud lõplikult ära liigitada) ning veel ühtesid tegelasi, mille liigitus jäi kuhugi 3 erineva variandi vahele.

Minu seeneseltskond ka juba teab, et kui on pisike ja punane, või siis lihtsalt üleni punane/ oranž, siis tuleb mulle tuua. :)

Lisaks sain ka söögiseeni- kukeseente sugulasteks ma neid arvasin, ja nagu selgus, oli mul ka õigus - hetkel on pannil imehea seenesoust, valmistatud noortest krõmpsuvatest lehterkukeseentest.

Eile hilisõhtul suutsin aga ära keeta ka verevad vöödikud (sekka ilmselt ka natuke verkjat vöödikut - aeg-ajalt ja väsinud silmaga on neil keeruline vahet teha). Nii palju seeni polnud, et oleks hakanud kübarate eraldamist harrastama, nii et läksid suppi kogu täiega, ja ca kolmveerand tundi hiljem liitusid seenesupiga ka 4 ca 50 g maarjatatud lõngavihti. Tulemus 20 ja 45 minuti pärast ei erinenud väga - roosa, kena roosa. (Ainus, et see esimene 20 minutine oli natuke laiguline, mis iseeneses on efektne).

Üks vihike leidis juba omaniku - nagu Saharas liiva müümine, nii müüsin mina oma vihi maha lõngapoe müüjannale :)
2 on veel saadaval. Neljas on keras ja hakkab sokki moodustama.

Ja vot selle sokiga on säärane teema, et ostsin endale lõngaraha eest 1.5 Addi ringvardad (tahtsin isegi 1.25, aga neil ei olnud) Igastahes, magic loop edeneb, siiski 1 sokk korraga vardal, on mugavam. Aga ma ei jõua Addi vardaid ära kiita - niigi ma kasutan neid,aga peenikestena - nad painduvad, aga ei paindu ära, ja edasi-tagasi varraste lükkamine käib lups ja lups. Imehea. Ja "juhe" (ma ei ole päris kindel, kuidas "cord" antud kontekstis käib, tamiil pole see, sest Addil ta EI ole tamiil) on pehme ja painduv. Super!

PS. Mul on nüüd "Eesti seenestik" (K.Kalamees, G.Štšukin), milles on hea mitu lehekülge seentega värvimise ajalugu, õpetusi seentega värvimiseks ja värviseente nimekiri, kusjuures on ka välja toodud, et mis peitsiga mis toone on saadud.
Teine, millesse tahaks nina pista, on Klas Jaederfeldt'i "Seenelise käsiraamat".

PPS. Just korjasin Leena blogist üles vihje, et vöödikute seest tulnud lõnga loputusvette käib kindlasti sorts äädikat.

Thursday, September 22, 2011

Kampsuni esitükk valma!



Suvel sai vahelduva eduga kampsunit kootud. Nüüd just kudusin 6 viimast rida ja sain kampsuni varrastelt maha. Lõng on imekena, Türgi värviüleminekuga mohäär Alize, Mari poe varamust (sarnasest tegin endale õlaräti)

Seegi kord alustasin nurgast, nn kolmnurkse räti meetodil, ja kasvatasin siis järjest,kuni sobiv laius sai. Pitsimustriks see peaaegu üks ja ainumas, mida ma oskan, ja mida vanad eestlased kinnaste randmesse kudusid. Värviliste lõngadega tuleb ta eriti hästi välja, selleks on ta algselt mõeldudki.

Nüüd siis tagatükk (samast lõngast, eksole), käiste jaoks on mul tumehalli mohääri, ja allaäärde lähevad narmad. Selline mõnus imekerge ja siiski soe sügisvärviline unelm :D Novembriks parem saagu valmis! Siis on IT "Koome koos kampsunit" tähtaeg.

Wednesday, September 21, 2011

Kahed sokid ühel ringvardal

Tänaöine huvitav ettevõtmine oli magic loop tehnika ja ühel paaril ringvarrastel korraga kahe soki kudumise äraõppimine. Mis tegelikult, nagu selgus, on lihtne ja loogiline. Ainult et mul on tõesti Pony imelike varraste asemel vaja Addi või Knitpro korralikke ringvardaid. Suuruses 2.5, alustuseks.

Selgituseks aga kaks videot, vastavalt siis magic loop


ja kahe soki ninast alustamine ühel ringvardal


Lisaks joonistasin endale seenemustri (vöödik-tatikas-vöödik-tatikas), mida teisel paaril põlvikutel rakendada. Et kui on juba seentega värvitud lõng, siis olgu ka seenemuster.

Triibuvöödi(ku)lised seenesukad, lupiin ja Palupõhja



4 päeva kudusin oma triibulisi seenepõlvikuid. Algusest peale oli plaan, et nendest pisikestest vihikestest, mis ma vöödikute ja tatikatega värvisin, saavad mulle sokid-sukad. Ja et erinevaid värve oli kokku lausa 7, siis sündiski mõte teha ühed väga-väga vöödilised põlvikud. No ikka sellised korralikud, põlveni välja. Lõin kerad kahte kerra ja nii ta läks, iga 5 ringi tagant värvi vahetades, tatikarohelist ikka ka vahele, kanda ja viklisse. (Vikkel sai tehtud nii, nagu vanaema Vaike teeb - 2 parempidi, 1 pahempidi -näeb kaunis välja.)

Minu suureks rõõmuks jäi teine sats kerasid peaaegu järgi, nii et saan endale veel ühed põlvikud kudeda :) kui ainult valget sekka panna (tahaks lambahalli v musta, aga pole hetkel finantsi...)

Eile värvisin lupiiniga lõnga. Lugu selles, et sain vanaemalt (minu armas adopteeritud vanaema) 1 suure lupiinivarre koos lehtedega, ja teine päev veel 5-6 pisemat vart. Seega - ehkki neid oli väga vähe, otsustasin nad potti pista. Hakkisin hästi peeneks ja keetsin neid tund aega. Leem oli küll puss, aga kui pisikese vihi eelnevalt maarjatatud lõnga sisse pistsin, oli pooleteise tunni (tund aega podisemist, pool tundi või nii värvileemes jahtumist) pärast näha ilusat roheka alatooniga helekollast lõnga.

Tänane järeldus päikse käes - hele laim.


Ja muidugi päeva parim uudis - 30 sept.-1.okt pakin kotid ja põrutan Palupõhjale :) Roberti juures on Airi ja co, seened, seltskond, podisevad pajad, ultranunnu kuts, kangasteljed, mets jne jne. Üks nädalavahetus täiesti iseendale :)

Selsinatsel reedel aga Olustverre sisseastumisvestlusele :)

Saturday, September 17, 2011

Sügiseselt soe komplekt



Lõpuks ometi sain valmis oma komplekti sõrmedeta pika-pika randmega kinnastest ja tõesti põlveni välja ulatuvatest villastest põlvikutest. Lõngaks Raasiku "Artistic". Lõnga kohta ütlen peale nii 200 g läbikudumist, et jah, värviüleminek võiks tiba sagedasem olla, kui vähegi väiksemat asja kududa (isegi kui selleks asjaks on pikk-pikk kinnas), siis tuleb üks kinnu üht ja teine teist värvi. Seega selline kampsuni-suurräti teema pigem. Aga kokku ja komplektina töötab. Mis lõnga kvaliteeti puutub, siis ma natuke urisen - jämedus on küllaltki ebaühtlane - hallis osas oli mõnusalt paks, samas kui pruun-helepruun olid tublisti peenemad. Sellest ka mõningane ebaühtlus sokkides-kinnastes.

Aga viltisin ja dekoreerisin. Üks kinnas oli juba ammu valmis, ootas kaaslast. Kaaslase tegin nimelt tagasihoidlikuma - eputagu siis tema pigem oma värviga. Aga õiekeste ja lehtede heegeldamine mulle meeldib. (Sinna sai kasutatud ka endavärvitud lõngu, need sobisid antud Artistic'uga hästi kokku.)

Põlvikuid katsetasin, ja ehkki ma varbast peale hakates sain hästi kasvatamist mõõta, siis selleks, et üle sääremarja muskli läheks, tuli lõpetus siiski lõdvem teha. Ja kippus alla vajuma väheke, sunnik. Egas miskit, võtsin ja heegeldasin paelad ja ajasin ülaäärde sisse. Nüüd saab neid ilusti kokku krookida, nii et paremini jalas püsivad.

Ise aga veedan kodust päeva, ning pesupesemise jms vahelt vaatan Stargate'i I hooaega (oh Jack, oh nostalgia) ning koon triibulist vöödilist (vöödikulist) seenesokki. Oleks keegi mulle veel aasta-paar tagasi väitnud, et taimedega (nojah, SEENTEGA antud juhul) saab nii kirkaid toone - kollaseid, roosasid jne, ma oleks väitja potilaadale saatnud.

Lisaks muudkui lappan ja lappan Kuduva Koeraomaniku kindateemalisi blogiposte - ilmselgelt hakkab talv tulema, sest minu kinda-sokihullus süveneb. Kui ma nüüd suudan sinna vahele ka veel kampsunit edasi kududa, siis on eriti tore, eksole. Ja ee... nendest kahest poolikust kõlavööst me ei räägi...

Thursday, September 15, 2011

Olustverre stiilinäiteks






Mõtisklen siin, et mis esemed need 3+ võiksid olla, mis ma Olustverre näitamiseks kaasa võtan. Mõned mõtted:

* jooksva koeraga kõlavöö (jah, ta on mu esimene ja natuke veel kipakas, aga muidu väga armas ja südamelähedane, ja tal on spiraalid otstes, mis on ägedad)

* seentega värvitud lõngad (peab ju eputama ikka ;))

* IT suureks kindavõistluseks kootud sõrmikud "Kevadine ohakaigatsus". Kuigi sõrmedel jookseb muster natuke viltu, sest see oli minu esimene katsetus mustrilisi sõrmikuid teha, on nad mu kõige ilusamad ja armsamad.

* neljandaks võiks võtta need Raasiku lõngast tettu sõrmedeta kindad, teine on hetkel veel viimistlemata, aga nad on Edevad ja Ilusad.

* ja noh, kui miskit viiendaks tahta, siis ehk on selleks hetkeks ette näidata ka paar väga pikki põlvikuid :)

Tuesday, September 13, 2011

Kiri Olustverest :D

Sain Olustverest kirja, kus mind 23ndal vastuvõtuvestlusele kutsutakse :) Woot!

Thursday, September 8, 2011

Põdrasammal on puss

Esteks tuleb ära mainida, et kuna ma ise ostsin miski pool kilo lõnga ja Elokas tõi mulle lausa kilekotitäie (pool mulle, pool talle), siis mul nüüd mõneks ajaks ikka on, mida värvida.

Eelmisel laupäeval korjatud põdrasammal saab nüüd täna viimaks ometi lõngade ligi. Hetkel podiseb peitsipada vaikselt, põdrasammal juba keedetud (üleeile, tervelt 2 tundi, ja leos on ta saanud olla küll enne, küll pärast.) Näis, mis sealt välja tuleb - 2 inimest on mulle maininud, et põdrasamblaga olevat lõnga värvitud. Ükski minul olemasolev allikas sellest ei kirjuta, aga samas - kes see jõuab kõike ära mainida, mis kunagi kellegi pajas käinud on. Ühesõnaga - vaatame, mis sealt tuleb.

Teine, mida tahaks täna katsetada, on Jackie Crook'i retsepti järgi kurkumiga värvimine. Mina olen seni teinud lihtsalt nõnda, et sooja vette paar teelusikatäit kurkumit panen, läbi segan ja siis lõngad potti pistan, ning erinevate hoidmisaegadega mängin. (Kurkum annab väga kiirelt väga intensiivse tooni.)

Jackie'l on aga õpetus, kus esialgu kurkum nagu teisedki taimed vette pannakse (kusjuures 50 g 100 g lõnga kohta!!! ning segatakse esialgu vähese veega pastataoliseks massiks, siis lahustatakse), siis tund aega keedetakse, siis lastakse veel tund aega tõmmata, pannakse lõngad sisse, kuumutatakse umbes tund aega ning siis lastakse lõngal omakorda värvivees tõmmata. Seega, minu max. poole tunni asemel teeb Mrs.Crook seda vähemalt 3 tundi. Olen huvitatud, et kas ja mil määral tulemused erinevad. Loodetavalt ei saa mul enne viitsimine otsa...

* Põdrasammal - hetkel olen igastahes tõestust saanud, et ei jää sealt väga miskit külge. Vb kui kogus oleks palju suurem (või ehk on tegu ühe säärase taimega, mida enne kindlasti kuivatama peab) - igastahes peale kolmveerandit tundi, mis üldiselt ikka ära näitab, kas üldse taimest miskit mõistlikku tuleb, ei ole temast miskit tulnud. Lõng pole enam nii säravvalge, aga see on ka kõik.
Seega sündis impulsiivne otsus - lisada natuke raudvitrioli, ja et ka see õieti midagi ilusamat välja ei võlunud, siis 2 lusikatäit kurkumit. Nüüd saab ehk ühe tumedama, kuldsema pruuni - mis oleks iseenesest väga hea.
Aga nukker on ikka, nagu iga kord, kui teed ja näed vaeva, aga tulemus on olematu/kesine.

EDIT: vähemalt esimesest vihist pruuni küll ei saanud, raud pesi end mõnuga välja. Kurkum ilmselt jääb aga lõngale külge ka siis, kui talle (lõngale) lihtsalt eemalt kollast kotti näidata :p Näis, mis ta õieti on, kui ära kuivab. Mingi jumega kollane, igastahes. Jälle!

Teise vihi viskasin potist välja jahtuma ja tõmbama, loputan mõne aja pärast.

* Kurkumikatsetused jäävad ilmselt järgmisesse nädalasse. Täna sai viitsimine otsa. Süüdistan põdrasammalt või üldist pealeroomavat talveund ja vajadust süüa teha. Vähemasti on posu lõnga peitsitud. Kui veel õhtul viitsin, hakkan järgmist portsu kerima ja väikesteks vihtideks (50 g) jagama.

Kanarbik ja tatikad, sekka kurkumit kah



See on see Setomaa kanarbik, mis lõnga õrnkollaseks värvis. Päris sellist kollast pole mul varem olnud - tal on miski imeline alatoon. On pussu küll, aga väga ilus. Kokku sai kanarbikku lausa 3 vihikest - äkki saab Elo 1 endale, ja keski veel teise (või jõuab see Palamuse laadale koos Tiiaga).


Tatikasegu andis siis säärase tooni. Päris nii rohekana kui ta tegelikult on, ei tahtnud kumbki neist pildile jääda. Peitsitud nagu ikka maarjajääga, aga sedakorda sai järelpeitsiks tibakene vaske visatud (roheline toon oli juba enne olemas, nüüd süvenes veidi). Heledam sai kähku välja, tumedam jahtus mõnda aega potis.

Ja muidugi poseerib ka Henna-Katrinilt saadud kurkumiga kiirvärvitud lõng. Pilt ei annagi lõplikult edasi, kui soe kollane see tegelikult on.

Sunday, September 4, 2011

Setomaa seenepada, osa III



Linnas käidud - vaatamata inventuurile suutsin siiski end Lianni lõngapoodi sisse kraapida (õnnetult, kräunudes ja vastu klaasi) ning valget Raasiku villast saada, ning Vana Kaubamaja raamatupoest ära osta "Seenelise teejuhi" - üle 1200 liigi seeni, värvifotode ja muu šefiga. Nüüd pistsin kaks vihikest segaseenepatta ja ise hakkan lõnga kerima.


Ning muidugi kuulub päevakavva selle fantastilise raamatu lugemine. Kui mu rahakott (mille ma just täiega pankrotti viisin oma lõnga ja raamatuostuga) kunagi jälle kannatab, siis ostan endale ka "Eesti taimede kukeaabitsa" - midagi, mille puhul ma tunnen, et ilma enam läbi ei
saa. Sest jah, lõngavärvimine on hull sõltuvus. Loodetavalt hakkab see varsti ka miskit sisse tooma, mitte ainult välja viima ;)

Kanarbik ja põdrasammal ootavad leos - no näis, kas täna või homme. Kui lõngad täna vähemasti peitsida jõuan, ei ole ka homme õhtul väga hull see värvimise asi. Kuigi jah... ühe väikse potiga. Loodetavalt SEE vähemasti esialgu endale auke tekitada ei kavatse.

Linnas käisin, sattusin jutu peale kahe mulle vanavanaemaks sobiva naisega. Ja neile sai siis räägitud lõngade värvimisest, värviseentest, taimedest jne. Rääkimisel on muidugi mulle kasud sees - kuuleb vana käsitöö ja pärimuse kohta, värvitaimedest teinekord, räägitakse oma emade-vanaemade kogemustest... Aga ikkagi oli imelik, et kuidas
mina noor nolk "õpetan" nii palju minust vanemaid inimesi ;)

Nii - nüüd on igastahes seenesegus (enamjaolt tatikad, k.a hiiglaslik roheline tatikas) olnud lõngad kuivamas - tuli säärane ebamäärane pruun, lisasin natuke vaskvitrioli, et rohekat tooni juurde saada. Eks päris kuivanuna ja päikse
käes näeb täpselt, et mis sealt siis tuli. Aga edaspidi umbmääraseid seeni ei kasutaks, pole seda jändamist väärt.


Ning et kätte jõudis ka suur väsimus ja tahtmine seeneraamatuga voodisse pugeda, pistsin ühe eelpeitsitud pisivihi ja kaks peitsimata vihti lõnga kanarbikupotti (see sai küll enne miski 1.5 tundi keeda), vajaliku koguse maarjast lisaks, ja las nad nüüd istuvad ja mõtlevad elu üle järgi. Ei jõua täna rohkem mässata, vaja normaalsel ajal magama ja üles saada - hiigelvara on perearsti vastuvõtt - sealt saan tervisetõendi Olustvere jaoks, siis vaja fotograafi juurde minna dokumendipilte tegema, ja haridust ning isikut tõendavast dokumendist koopiaid. Siis tuleb kirjutada Olustverre ja igaks juhuks täpsustada, et ma võimalusel tahaksin oma paberid postiga saata.


Verevalt vöödilised lõngad




Eilne sats nüüd kringliks keeratud ja poseerimas. Õnnestus lõpuks saada pilt, mis peaaegu neid õiges kauniduses näitab.
Ja muidugi on hetk hiljem kohal ka Kass.




Saturday, September 3, 2011

Setomaa seenepada, osa II

* 20. min puhtalt vereva vöödiku sees - tugev lõheroosa/vanaroosa.

* Mõtlesin potti pista ka eile kurkumiga värvitud lõngavihi. Mõeldud-tehtud. Võtsin peale nii 25 min välja - tugev ja ilus oranž, säärane sügisene ja küps.


* üle tunni aja potis olnud lõng oli värvunud tumelõheks. (Tumedam kui pildil) Vt. vasakult teine.

* pärast seda, kui viimane lõng oli potist välja võetud, panin uue vihi sisse - 20 min pärast võtsin välja. Tulemus - õrn lõheroosa. Vt. vasakult esimene. (Tumedam ja roosam kui pildil.)

* Pistsin veel ühe vihi potti, näis, kas annab veel mõne tooni välja võluda. Pool tunnikest, ja lusikaotsatäie kurkumi lisamisega õnnestus saada oranžikam ja tumedam lõhe kui see eelmine lõhe.

Korralikke pilte saab siis, kui lõng on kuivanud ja keras. :)

Ning roheline hiigeltatikas, kuldvits, kanarbik, põdrasammal (mille kohta 2 inimest on mulle öelnud, et nemad on kuulnud, et sellega olevat lõnga värvitud) ning tundmatud taimed 1 ja 2 jäävad homseks. (Ja mul on lõng peaaegu otsas... st. lõnga on hetkeseisuga vähem kui asju, mis ootavad, et nendega värvitaks. Süüdistan kurja vöödikut!)

Kindlalt patta lähevad: kuldvits (kui kindel värvitaim, ja ta on juba keedetud), kanarbik (on ju tema hiilgeaeg, ja pealegi on kanarbik üks Eesti tuntumaid värvitaimi), roheline hiigeltatikas (kui ma ta juba metsast ära tõin, siis patta tema läheb, vb koos seeneseguga, vb ilma) ja põdrasammal (sest ma tahan isiklikult teada, kas ta värvi annab ja kui, siis millist).

Setomaa seenepada, osa I






Peale eileöist kurkumipada sai siis täna tõepoolest seenile mindud - suure autotäie rahvaga, kellest ma tundsin esimese hooga ainult meie kallist autojuhti Angie't, aga ülejäänud osutusid ka väga vahvateks, ning Ene pojad olid väga lahedad (vanem, nii 7 aastane (äkki) Kenno hakkas mulle lausa "kavaleriks" - kandis asju, aitas mind vihmasajus, kui ma enam nina ettegi ei näinud, kättpidi metsast välja, ilma et ma mõne kännu otsas pimesi oleks konte murdnud, ja hiljem poputas nii et vähe pole.

Käisime Värska man metsas, oli säärane üpris madal ja kõvasti samblane (ohtralt põdrasammalt) männimets, lisandiks eriti noort männivõsa. Söögiseeni jagus ohtralt, neid korjasid teised. Eriti palju jagus liiv-ja nõmmtatikaid, aga need me jätsime metsa. Alul oli minul isegi nukker olemine, sest vaatasin palju ma vaatasin, no ei jäänud mitte kui üht huvitavat värviseent silma. Kurtsin juba Angie'le, aga siis leidsin korraga teispoolt teed noorest männivõsast pohlavarte vahelt 2 suurt pesakonda verevat vöödikut, ja tuju läks lakke. Rohkem kui 2 pesakonda neid küll leida ei õnnestunud, ei minul ega teistel. Angie leidis küll terve hulga oranže vöödikuid, aga need jäid kahjuks kilekotiga metsa - eks me kõik olime soodad, kui minema hakkasime, ja väga märjad kah, sest vihma ikka kallas, ja mitte vähe.

Aga hiigelsuure rohelise tatika tõin ära, ja paar peotäit juurepruunikuid samuti, lisaks veel mõningase valiku kahtlasi mittesöögi (eeldatavalt) seeni.

Ning et metsaalune oli kanarbikust lilla ja põdrasamblast hallikasvalge, siis korjasin ka neid ja mõtlen patta panna.

Pärast käisime veelkord ühes imearmsas talus veel armsama perenaise juures (ühe meite seenelise tüdruku ema oli ta), saime sooja, süüa ja kohvi, ning mina ihkan sinna nüüd väga tagasi - kutsuti küll, lõngu värvima ja muidu, nii et kui Angie viib, siis mina lähen :)

Nüüd podiseb juba lõng koos verevate vöödikutega potis, leem on väga-väga tume peet/mustsõstar, olen hirmsasti põnevil, et mis sealt välja tuleb.

Friday, September 2, 2011

Homme seenele :)

Erinevad esitajad – Seenelaul

Mitte Volgaga küll, aga hoopistükkis armsa õeraasu Angie ja tema truu neljarattalise sõbraga.
Hetkel peitsivad lõngad end köögis, surutud väiksemasse potti, kui nad vaesekesed harjunud on. Eile katki läinud poti lugu lootis täna saada hea lõpu uue teraspoti näol, aga nagu selgus, oli soodukas just läbi saanud, ja täishinnaga (40 EUR) ei jõua mina teda mitte osta :(
Ema pakkus naabrinaise plekkämbrit - aga see oli mitmest kohast roostetanud - võtan kasutusse, aga muidugi mitte keedunõuna. Samas, taimi leos hoida oleks seal hea, seni ongi loosi läinud nii plastmassist prügikast kui ka mopiämber.

Ja Stu vanaema iidvanad koitanud villased lõngad (esimese ja kõige hullemas seisus kotitäie) viskasin pesukaussi sooja vee ja villašampooni sisse likku. Eeldatavalt (nagu varasem kogemus näitas), siis peale nii 3-4 leotamist saab rasva ja haisu (ning tolmu) maha, ja siis on, millega end talvel "lõbustada", sest väga katkenud lõnga kerilaualt kerasse saamine võtab aega, vaeva ja palju kannatlikkust. Ning sõlmi.

Aga oeh, kui vaevarikas on ühe (ja muidugi selle väiksema) potiga värvimine - topeltaeg kogu protsessile :(

Igastahes, kui ma mingi valemiga enne magamaminekut saaksin ära podistatud kuldvitsa ja Senitundmatu Taime, mis on juba läbi keedetud, siis see oleks minust ilgelt tubli. Võimalus samal ajal "Vampiiripäevikuid" vaadata on ahvatlev. Samas, 2 tundi + kurnamine ei ole eriti ahvatlev. Väss on. Vb piirdun peitsimisega - sedagi jagub veel pooleks tunniks.

Oh the choices the choices...

Thursday, September 1, 2011

Auk



Poti põhjas. Minu värvimise-poti põhjas, nimelt. Stu avastas augu. Kui ma taimed potti lõikusin ja sinna vee kallasin ning tulele seadsin, siis auku veel ei olnud. Aga umbes poole tunni pärast avastas Stu augu, millest voolab päris sorinal vett.

Nüüd istub kuldvits koos antud potiga ämbri kohal, jahtub ja soriseb ning ootab uut potti. Mille jaoks mul raha põle - pott ise on isegi välja valitud, seniks-kuniks too soodukas kestab muidugi - Koduextras (Eedenis), miskit 29 eurot, suur ja kõrge (!!!) teraspott. Igati kaunike.

Teises potis, mis on veel iidvanam kui see auguga pott, istub Tundmatu Taim nr. 1 ja jahtub samuti. Tema sai siiski tunnikese keeda.

Käisin täna peale varakult töölt lahtisaamist oma Soodat jalutamas Anneluhal, ja korjasin natuke ühte koma teist. Kuldvitsa, tundmatut taime nr.1 ja tundmatut taime nr.2. Raudrohtu ja oblikat ka, aga neid sai liiga vähe - äkki kui kokku panna, siis tuleks neist miskit. Raudrohi nimelt otsustas, et tema kasvab seal kohutavalt hajusalt ja on pisike ja hale. Ja minu "hurraa, kui ilus suur oblikas" lõppes sellega, et seda paganama oblikat oligi terve luha peale 3 vart. Fail.

Tundmatu taim nr.1 pärast helistasin isegi Nimrodelile, aga ta ei osanud minu kirjelduse järgi kosta, et mis taimega tegu võiks olla, oli ainult põnevil. Tegin siis nüüd kodus taimest pilti. Ja teisest taimest ka. (kumbgi minu uhiuues, aga pisikeses 170 liigiga taimeleksikonis polnud). Aga nr. 1 vohas. Nr 2 kasvas kohati suurema puhmana.

ja kuna minu sooda väga vara ärkamisest ja 2 väga pingsast tööpäevast on liiga äge, siis ma jätan nüüd kõik selle jandamise katki, võtan vabavarana saadud pudeli Karksi mustsõstraveini ning ronin voodisse "Vampiiripäevikuid" vaatama.