Heegeldatud vesti saaga

Blogger va pisike põrsas mängis mitu päeva järjest mäkra ega lasknud kirjutada. Nii et ma ei mäletagi, mida ma viimati kirjutada tahtsin. Aga vahepeal, uniste tööpäevade taustaks sai valmis minu Kõige Suurem Projekt. Heegeldatud vest. Ok, vest on selle kohta vähe öeldud, see hakkas tõsist kleidi mõõtu võtma, või nagu Stuart soovitas, siis proovigu ma järgmine kord boolerot teha, äkki siis kukub kampsun välja :P

Igastahes alustasin kunagi augustis... või ei mäletagi õieti, kunas, igastahes ammu, ja vedasin teist nagu kutsikat üle Eesti kaasas, kuni ta liiga suureks muutus, et teda kaasas tassida. No tööle ikka vedasin. Ja kuna muidugi mul esialgu lõiget ei olnud, siis selgus otseloomulikult, et inimene ei ole ristküliku kujuline, eriti kui on tegu minu kui lopsaka ja laiapuusalise naesterahvaga. Seega heegeldasin siilud. Tulemus - poolde säärde ulatuv alt kolmnurkne vest-rüü-kleit. Aga ta on paganama soe.

Lõnga... läks palju. Igasugu lõngajääke sai ka vahele pandud. Tahtsin talveks sellist soojades suvevärvides vesti. Nööbidki said lõbusad, ema vanadest varudest.

Nüüd saab rahus sokke edasi kududa ja kindamustriga kakelda.

Talgud jätkuvad

Laupäeval põrutasingi tagasi maale. Mõningane bussiseiklus, kass seljakoti otsas ja paranoiline mina, sest ega ma ei teadnud ju ometi, milline see Kurista peatus välja näeb, milles maha tulla, ning buss võttis enamustest peatustest möödudes sihukest kiirust, et ega välja lugeda poleks ka suutnud. Kujutasin juba ette, kuidas ma mitukümmend kilomeetrit Kuristast mööda põrutan, ja siis Ingrid mind taga otsib autoga, sest ega ma välja helistada ju ei saa.

Aga kõik laabus ja õiges peatuses oli juba Ingrid vastas. 

Samal päeval läks villasortimiseks lahti - st mina kerisin omi lõngasid (kerilauad ja keramassina olin linnast kaasa võtnud) ja Ingrid lohistas välja hiigelsuure koti villa ning kuulutas, et kogu selle kotitäie on tema ise lamba seljast maha võtnud. 

Et juba eelmine kord oli meile Ingridiga ette jäänud lapike punast ristikut, siis nüüd veensime Revot seda maha niitma. Seega mees niitis...

ja meie Ingridiga noppisime siis heina seest ristiku välja ning nõnda saigi seda paras aiakärutäis.

Villasortimine ja mokalaat ning kerimine jätkus, samas kui ristik pajas kees ja kassipoeg villakotti sisse magas. 

Kui üllatavalt roheline lõng pajast välja tuli, kohtusin mina nüüd ka esimest korda garaaži nurgas pesitseva Tsentrifuugiga, kuhu sai 4 vihti sisse pandud - oi ta undas, sest masina jaoks oli ta täiesti tühi ja seega olid maanduva UFO häälitsused täiesti loogilised. 

Püüdsin ka järgmine hommik lõnga pildile püüda, aga see on üks kangekaelset sorti värv ja ei taha mitte korralikult pildile jääda, seega pidin kogu pildi natuke rohelisemaks keerama, et oleks näha, KUI roheline see lõng tegelikult sai. Kahte tooni kevadise kaseleherohelist - üks siis see kuumvärvitud, ja teine öö läbi potis seisnud toon, mis tuli isegi veel intensiivsem. 

Mis pühapäeva puutub, siis peab ütlema, et ilm oli täitsa hukas - nii lämbe, niiske ja palav. Hommikune vihmasagar ei teinud ka miskit paremaks, ja kuivas kähku sootuks. 

Aga pildil on linavästrikupesa, mille lind kevadel traktori vahele teinud oli, ning siis hülgas, kui traktor käima pandi. Ingrid urgitses selle nüüd sealt välja ning mina jäädvustasin. Isegi klaasvatti oli pessa tassitud voodriks... 

Päeva mahtus ära ka kassinaeri lauda kõrvalt mahavõtmine parmude kiuste - need olid täiesti ogaraks läinud ja kippusid kasvõi silmamunasid ära sööma... ning üritus seesinatse kassinaeriga lõnga värvida, aga tea, kas oli asi sordis, ilmas, uues peitsis (esimene katsetus tarapuu pulbriga) või parmude silmavaates, aga üks igavene puss ta jäi, nii et lõpuks sai potti pistetud lisaks hulk hennat, et sest pussust ikka miskit välja tuleks. No nüüd miskit tuli, aga tundub, et isegi henna jaoks oli vale ilm... 

Ning et me õhtul enam tööd teha ei suutnud-viitsinud, leidsime Ingridiga, et meie läheme nüüd külavahele luusima ja Kultuuriprogrammi korraldama. Seega käisimegi esimesena Inga käsitöötalus, kus oli suur kolmevärviline kass, võrkkiik, suur hulk roose ning maakividest alusmüüriga pooleliolev käsitöömaja ning perenaine, kes parajasti eriti ägedat piparmündiga moosi vaaritas, ja siis teise naabrinaise juures, kust Ingrid ikka maasikaid ja piima toob. Neil oli väga pikakoivaline sõbralik peretütar, kes vedas mind esteks hobuseid, kitsi, lambaid, hanesid jne vaatama, ning teiseks tegi mind tuttavaks väga titade kitsetalledega. Seesama kitsepoiss, kes pildil, oli mul tükk aega süles, pisike, soe ja siidine. 

Päikeseloojangul tulime "oma kodu" tagasi koos kausi maasikatega ning mina laotasin oma hennased lõngad nõrguma. 

Ja päeva lõpetuseks keerasin end koos Krahv Monte-Cristo ja Isadoraga kerra. 

Lõngatalgud Ingridi-maal

See mõte sündis juba vähemasti poolteist kuud tagasi, et kui nüüd lillemüük otsa saab ja mu palgata puhkus kätte jõuab, siis emigreerun linnast ja lähen Ingridile maale külla ja lõngu värvima - seal ju kasvab igatsugu, ja üldse on väljas hää toimetada.

Ning nüüd saigi viimaks mõeldud-tehtud, ning kolmapäeva õhtupoole pakiti mind peale ja võtsime ette sõidu Ingridi-maale.
Neil on seal imekena talu - Ingrid ise ja ta kaasa tegelevad villa pesu ja lõnga värvimise ning saja muu tööga. Kultuurišokist toibunud kassipreili hakkas ka ringi trallima ning lauda poolt kostus kiimas pulli vaikseid möirgeid. Võtsime väikesed napsid, käisime talutuuril ja öösi külavahel ka jalutamas ning taimi vaatamas ja muid külajutte ajamas. Pääle selle lükkasin veel krapijuure ja veripuu ämbrisse likku ning ajaviiteks ja jutujätkuks said ka täipersed (tsitaat Ingridilt :P) (košenill) ära uhmerdatud ja valmis pandud. Isadora harjutas samal ajal puu otsa ronimist.

Järgmine päev algas varakult ja lõngade väiksematesse vihtidesse ajamisega, siis tegi Ingrid lausa kahe paja alla tule (neil on kena telliskivilegodest laotud välipliit) ning mina hakkasin lõnga peitsima. Ikke maarjajääga. Sinna vahele jõudsime nii süüa kui juua ja päevaplaane pidada ning vaadata urisevat ja tiigrina ringitormavat Isadorat.

Kui peitsitud lõngad nõrguma said, lükkasime veripuu ja krapijuurika pottidesse ning järgmine tunnike-poolteist võtsid need siis podiseda, samas kui mina ajaviiteks teist satsi lõnga peitsimiseks ette valmistasin ja vihte pooleks jagasin.

Huvilisi jagus nii Ingridi meespoolte kui läbihüppavate külaliste näol.
Isadora leidis, et kogu maailm on tema mänguasi. Kogu taluõu vähemasti.

No ja siis, vaatamata väikesele vihmale, hakkas see kõikse huvitavam jämmimine pihta - värvileem jahutatud ja lõunasöök söödud, sai lõpuks värvima hakata. Ja vot selle ajan mina küll maaõhu ja vee ning muude Imeliste Faktorite süüks, aga nii punast ei ole mina sellest krapijuurikast veel kätte saanud. Ning veripuu tuli ka ikka nii tume, et tumedamat annab otsida. Edasi sai igatpidi värvileeme ja lõngadega mängitud, tehtud küll heledamaid toone (krapist enam väga ei saanud, ta oli end esimeste lõngade peale suht ammendanud) kui ka igatsorti kirjumirjusid, ning selle veripuuga saab veel nii mõnegi lõnga värvida - puhas ta praeguseks küll enam pole, sest sinna sai sisse valatud ka pussuks läinud krapivesi ning lusikaotsaga košenilli.

Ja vot lõngade loputamine oli lahe, sest seda sai teha väljas, suures ratastega vannis ja voolikuga pesta, samas kui värvine vesi kohe äravoolust oma tee põllu poole leidis. Vihma sadas järjest rohkem, aga see mind väga ei morjendanud. Perenaine ise kolis küll ise sisse ära, aga mina toimetasin veel tükk aega väljas, samas kui Revo (see meespuul) garaažis survepesuriga villa pesi.

Ning see tore rest, mida ka pildil näha on, kuhu ma lõngad poseerima ja tahenema laotasin, on tegelikult villasortimise rest, kuhu Ingrid villad laiali laotab ja siis neid sortima kukub, kui Villasortimise Vaim tema peale laskuda võtab.

Ja muidugi tsentrifuug, mida mina ei näinudki, sest mina installisin parajasti Ingridile Chrome'i, kui tema mu märjad lõngad Tsentrifuugi pistis ja need sealt kenasti poole kuivematena tagasi tulid. Siis riputasime teisi küll sahvrisse, küll maja peale. Täna tõin nad linna kaasa kah, natuke tahenemist, ning siis on vaja üht suuremat lõngakerimise vaimu.

Mina aga igatsen juba tagasi, sest Revo lubas meile tumelilla ristikujupi maha niita, et sellega värvida saaks, ning naabrimuti põlluservas ootavad mind põdrakanep ja vast ka rukkilill, muust hääst ja paremast rääkimata (nägin kenasid madarapuhmaid ja kõrvenõgeseid). Ja muidugi tore seltskond, värske õhk ja üks ütlemata mõnna dušš. 

Isadora

Saage tuttavaks - Isadora, pooleteisekuune sinist vene verd kassipreili ning minu uus toanaaber ja omanik.
Armastab kangesti õla peal lebotada ja maailma vahtida, ning kui sellest tüdineb, ronib kuklale magama, või kui toas uitamisest villand ja kõht täis söödud, poeb voodisse punasele südamepadjale istuma ja Tähtsa Näoga vahtima.