Hobune elutoas ehk seiklused keebiriide ja kardinatega

See on täiesti tüüpiline, et vahel sõbrad-tuttavad, kes vähem käsitööd harrastavad, minult mõnda edevat vidinat tahavad. Noh, sõber Keijo tahtis näiteks keepi. Aga lahedalt eriliseks muudab selle keebiloo fakt, et Keijo on üks vähestest eesti furry'dest*, ja keebi eritingimus on see, et see peab sobima selga tema hobuse ja hundi täiskostüümile (full body fursuit, vabandused ingliskeelsete terminite pärast, aga eestikeelseid pole veel välja töötatud.) Kuna hundu on veel tegemisel, siis kostüümiproovis käis särtsakas must hobune Sädemeke (ingliskeelsetel konventsioonidel tuntud kui Sparkey). Kass oli elusuuruses mänguasjast (see saba ja see lakk ja need kabjad!!!) väga vaimustuses, ja mina ka. Kui paljudel teist on hobune elutoas olnud ja keepi tahtnud. Kuigi, kui me Sädemekese mõõdetud saime ja Abakhani läksime, osutus hoopis libahunt kõnekamaks pooleks, ja esitas täpseid tingimusi kanga värvi ja kantpaela stiili suhtes, ning kui Sädemeke oleks ehk rohkem blingi tahtnud, siis suukorvi ja kaelarihmaga häbelik libahunt eelistas lihtsat etnomustrilist paela ja loobus kalliskividest.

Keebihaagid tuleb aga eritellimusena tellida, sest nende eeltingimus on, et neid paksude kinnastega ka kinni ja lahti saaks - poehaagid olid selleks liiga väikesed ja peened. Sõber fursuit'i seest aga aitas mul hiljem kardinad üles panna :) 

The furry fandom is a subculture interested in fictional anthropomorphic animal characters with human personalities and characteristics.^[1] Examples of anthropomorphic attributes include exhibiting human intelligence and facial expressions, the ability to speak, walk on two legs, and wear clothes. Furry fandom is also used to refer to the community of people who gather on the Internet and at conventions.^[2]

Raamaturiiul

Lõpuks sai ta valmis ja kasutusse.
Secondhandist ostetud kolepruunist nõukaaegsest riiulist sai peale kahte värvikihti ja salvrätitehnikas hiinalaternatega kaunistamist midagi palju silmapärasemat. Hele ja ilus, elab nüüd laua peal (jaa, see laud on VÄGA suur), ülemisse riiulisse lähevad käsitööraamatud (hetkel said sinna aukohad Klemola ja mu teised taimvärvimise raamatud, keskmisele riiulile pisikesed ingliskeelsed lemmikkirjanike teosed - Rice ja Hobb, näiteks, ning lisaks veel Saksamaa sõbranna Anja kingitud gargoyle ja lausa tema värvitud ja kujundatud helmorui sõdalane Corbin. Ja saiapuru.

Alumisel riiulil pole veel raamatuid, sest kastid on esikus, aga Stu magab õiglast und, ja ei taha teda mette kolistamisega üles aada.

Mina aga vaidlen enesega, et kas sokk lõpuni kududa, või hakata kõlavööd tegema. Aga uimane ja väsinud olen, seega vist ei kõlata - koon sokki, saab vast ära lõpetada ja siis hakata kinnast tegema.
Aga teine, suurem ja kolepruun elukas ootab kevadisemaid ilmu, siis saab temagi uue näo.
Peale selle on mul veel puuviljakastid (tahan neid veel!!!), mis väikese värvi all samuti väga ilusad välja näeksid - need kolm, mis on, sisaldavad mu lõngasid. Ja neid saab ilusti torni laduda.