Ebaõnnestumise põhjuseid võib olla ilmselt mitmeid - vale koht (miski äärelinna suure müügikeskuse juures, ja väljas pealegi), minu puudulik keeleoskus antud teemal (jaa, ma mõistan küll vene keelt rääkida, sõpradega suhtlemiseks täiesti piisavalt, aga nn erialast juttu ma tõesti ei oska ajada - pole seni kunagi vaja läinud), suur kuhi ilusaid ja värvilisi aniliinvärvidega värvitud lõngu otse minu kõrval (paraku vaatab keskmine ostja hinda ja hulka).
Esimene ostja oli küll väga armas, tuletas mulle meelde, miks ma Narva linna armastan - tädikesed, kellega saab pikalt-pikalt juttu ajada, ja kes lahkudes soovivad sulle, võhivõõrale, kõike-kõike head ja Jumala õnnistust. Ma olen pagan jah, aga säärane südamest tulnud õnnistus läheb hinge.
Sealsamas leidus ka geeniusi, kes teatasid, et kui mina neile hinda vene keeles öelda ei oska (hinnad olid Ingridi lõngadel kõik küljes, koos kaalu jms), siis vot, ei osta. No ära osta siis... Kes tahab, saab ikka hakkama, kasvõi käte-jalgade abiga, kes kiusu ajada tahab...
Või mõni madaam, kellele tekkis kange tahtmine öelda, et proua, kui te akrüüllõngal ja eesti villasel vahet ei tee, siis pole meil väga millestki rääkida.
Võru jäi ära ilma tõttu, Moostesse ja Ahjale aga reisivad kahjuks vaid mingi osa minu lõngadest, mitte aga mina.
Vähemasti saan esmaspäeval, kui ilm vähegi kannatab lähima postkontorini minna, ära saata kõigi tellijate pakid. Ja siis võib ajutiselt ametliku pankroti välja kuulutada.
Mõned rasked otsused, mis vahepeal tuleb langetada. Mõned puhkepäevad, mida ma väga vajan peale seda hullumeelset spurti. Siis vast suudan jälle edasi värvida ja tegutseda. Praegu on säärane rõõmutu väsimus.
