Secondhandist ostetud kolepruunist nõukaaegsest riiulist sai peale kahte värvikihti ja salvrätitehnikas hiinalaternatega kaunistamist midagi palju silmapärasemat. Hele ja ilus, elab nüüd laua peal (jaa, see laud on VÄGA suur), ülemisse riiulisse lähevad käsitööraamatud (hetkel said sinna aukohad Klemola ja mu teised taimvärvimise raamatud, keskmisele riiulile pisikesed ingliskeelsed lemmikkirjanike teosed - Rice ja Hobb, näiteks, ning lisaks veel Saksamaa sõbranna Anja kingitud gargoyle ja lausa tema värvitud ja kujundatud helmorui sõdalane Corbin. Ja saiapuru.
Alumisel riiulil pole veel raamatuid, sest kastid on esikus, aga Stu magab õiglast und, ja ei taha teda mette kolistamisega üles aada.
Mina aga vaidlen enesega, et kas sokk lõpuni kududa, või hakata kõlavööd tegema. Aga uimane ja väsinud olen, seega vist ei kõlata - koon sokki, saab vast ära lõpetada ja siis hakata kinnast tegema.
Aga teine, suurem ja kolepruun elukas ootab kevadisemaid ilmu, siis saab temagi uue näo.
Peale selle on mul veel puuviljakastid (tahan neid veel!!!), mis väikese värvi all samuti väga ilusad välja näeksid - need kolm, mis on, sisaldavad mu lõngasid. Ja neid saab ilusti torni laduda.
