Wednesday, February 29, 2012

Miskit punast



Pisike punane nostalgia :) Ja rohkem seda helmesegu pole ka.
Saadaval, muuseas, kui keegi peaks ihaldama.

Friday, February 24, 2012

Kroku



FBs läbilipanud videoõpetuse järgi (thanks, Mike :)) õppisin mina täna krokudillimustrit HEEGELDAMA. (Heegeldamine on suurte tähtedega, sest väikeseid tähti ma veel heegeldades lugeda ei oska.)

Igastahes ma tean nüüd, et ma tahan endale sihukest mütsi teha, ja mul on täpselt sobiv lõng ka olemas :)

Aga proovilapist tegin ühele armsale homsele sünnipäevalapsele kingituseks mobiilikoti. Lapsuke (32 on ju parim lapseiga :D) saab endale isamaalised kindad ja krokudillilise kotikese :)


(Väga unine kass ja kinnud Docsf'ile)

Palju õnne sünnipäevaks, minu Eesti :)

Rääkisin täna endale olulise inimesega ja soovisin talle rõõmsalt Head vabariigi sünnipäeva (ma natuke eeldasin, et teda ikka kotib, sest tegu on ikkagi vana inimesega, kes näinud pikalt ka nõuka-aega ja kõiki selle geniaalsusi). Vastuseks sain aga, et talle on see tavaline reede, et miski vabariik jätab ta külmaks, vabadus teda ei koti, ja et nõuka-ajal oligi parem elada - Bulgaariasse küll ei lastud, aga raha oli rohkem ja üldse. Teda vabariik ei huvita. (Telekast "pingviinide paraadi" ta aga vaatab - ilmselt tualettide pärast.)

Kurb hakkas, väga kurb. Sain aru, et mul ei ole sel teemal miskit selle inimesega edasi rääkida, sest mina ei suuda mõista teda, ja tema veel vähem mind.

Võibolla ma olen lootusetu romantik (või vähemasti lihtsalt lootusetu), või tuleb see kuskilt sealt ajast, kui ma olin alla 10 aastane, ja mul olid kõik rahvuslikud laulud peas ja need olid mu lemmiklaulud (jah, mina olengi üks paras laulva revolutsiooni laps) ja ehkki ma ei kogenud kunagi miskit kommunismi või sotsialismi rohkem kui mõned lasteaias õpitud laulukesed teemal "kui suur meie kodumaa ikka on" (mida mina võtsin täiesti ilma propagandata, sest Eesti ongi ju suur ja ilus) ja "igavene tuli" (mis tundus eepiline ja lahe, ning mida ma väga näha tahtsin), siis sai minu maa minu silme all vabaks ja kasvas koos minuga üles.

Lootusetu romantik olen ma küll vist seepärast, et ma ei arva, et vabadus tähendab seda, et nüüd on kõik parem. Vabana võib ka palju kehvem olla.
Miski minus karjub igasugu liitude vastu, igasugu ajupesu vastu, nii selle, mis oli toona, kui see, mis toimub ka praegu.
Võibolla ma ei tea, mis vabadus on, sest fakt on see, et ma ei oska seda seletada ja sõnadesse panna. Aga võibolla ma siiski tean, sest see tunne on mul olemas.

Ja ma tean päris kindlalt, et ma armastan oma maad, sest ta on nii pagana ilus ja lahe, ning tegelikult on ka inimesed head; ma armastan seda ilusat kõlavat keelt ja üldse...

Palju õnne sünnipäevaks, minu Eesti :)

Wednesday, February 22, 2012

Kindasaaga finišis




Saaga algust saab lugeda hoopis siit - http://kasitoopodin.blogspot.com/2012/01/pisikesed-kindaplaanid.html

Nagu alati, selgub see, mis tegelikult sobib ja välja tuleb, alles töö käigus. See oli igastahes üks põnev tegemine, erinevate mustrite, värvide ja tehnikate klapitamine ja katsetamine.

Sain igastahes targemaks:

* õppisin narmaid kuduma, Läti stiilis (selleks oli abiks üks Läti kirikinnaste kudumise raamat)
* õppisin tikkima ahelat, täidisega lille ja miskit väga nunnut ristpiste stiili nimega hermeliinpiste. Seljatasin ka prantsuse sõlme. Jah, mulle meeldib kinnastele tikkida

Sain ka aru, et kui ranne on väga-väga kirju ja narmaline, siis tegelikult võiks ülejäänud osa kindast vähe tagasihoidlikum olla. Nii et ma lasin tumedal lambavillasel (üleminekuga lõng, sellest ka mõned erinevused 2 kinda vahel ja triibud siin kui seal) olla, nautisin selle kudumist ja seda, kuidas see lõng tegelikult kõik need randmesse jäävad värvid ja mustrid välja tõi.

* sain katsetada värviüleminekuga kudumist, nimelt selle "vesiroosi" osas vaheldub toon iga 3 rea tagant, tumedast kuni päris valgeni välja. Katsetasin oma roosasid. (Esialgne plaan oli sinine, aga mul ei olnud nii palju selgelt eristuvaid siniseid toone.)

* armusin sellesse peopesa poole jäävasse sakilisse mustrisse. Lihtne kududa, aga väga šeff tulemus jääb.

* Nelja värviga siiski kuduma ei hakanud, korraga oli käes 2 värvi. (Leidsin lihtsalt, et paari silma pärast ei hakka ma kolmandat lõnga vedama). Hiljem silmasin kolmanda värviga lihtsalt peale.

* Mõistsin, et kõik ilusad mustrid ei mahu siiski ühele kindale ära, isegi mitte pika randme puhul, seega tahan seda punase-kollase segust asja täies mahus kindlasti järgmistele/ülejärgmistele kinnastele kududa.

* Kaklesin erinevate vitsaõpetustega, aga leppisin lõpuks ikka Kõige Pontsakama Vitsaga, mille Martaberta mulle õpetas, ja sellest aretatud kitsa, nn pooliku vitsaga.

* Nautisin endiselt magic loop'i tehnikas ringvarrastega kudumist. Mida vähem vardaid, seda mugavam minu jaoks.

* Ja see väike uhkus, et kõik peale 1 punase on omaenda taimedega värvitud lõngad :)

Inspiratsiooni tuli nendest:

ja paljudest-paljudest teistest Zemgale, Kurzeme ja teistest Läti kirikinnastest.

Nüüd vardad juba kihelevad järgmiste kinnaste järgi.

Friday, February 17, 2012

Kummalised, rohelised


Väike katsetus indigotünni päraga (mis ilmselgelt oli end juba liialt ammendanud), kurkumile peale värvitud. Naljakad lõngad said, justkui efektikad - mitte laigulised, vaid läbikumavad, kummalised. Aga - nad on rohelised. Hing õhkab ja laulab kesk talve rohelise peale :)

Müüki pakuks soodushinnaga 60 - kummaline hind kummalistele lõngadele. Kui keski äkki tahab. Poodi müüki ei saada, minu käest võib pärida :)

Thursday, February 16, 2012

Kaks kirjumirjut

Väikesed katsetused miskit päris-päris kirjut teha jõudsid lõpuks pildile (ja müüki - aga et tegu on proovisatsiga, siis on mõlemat lõnga täpselt 1 kera).

Indigo & paakspuu

ning indigo & košenill.


Vaikus on aga seepärast, et mul on mu suur kindaprojekt varrastel. Loodan, et ehk jõuan selle nädalaga ära lõpetada, ning nädalavahetusel tahaks ka lõnga roheliseks värvida.

Monday, February 6, 2012

Koidupuu


Astrake, see on sulle :)

Inspireeritud Läti etnograafilisest ja mütoloogilisest Idapuu ehk Koidupuu sümbolist. Kuldsete lehtede, hõbedaste okste ja vasksete juurtega puu sai oma alguse Päikese teekonnast üle taeva. Harilikult kujutatakse Koidupuud tammena. Läti keeles on selle puu nimi Austras Koks.


Pitsilised kinnud läksid IT oksjonile



Ja see on üks eriti lõbus oksjon, sest alghinnaks panin mina 1 EUR ;) Näis, kuhu see välja viib.



Thursday, February 2, 2012

"Pisike" kindaprojekt, etapp I


Nende Zemgale kirikinnastest inspireeritud kinnaste tegemine on minu jaoks üks põnev rännak ja uute asjade õppimine, nii et mõtlen ka siin miskid etapid talletada.

Nagu näiteks narmaste kudumise. Ausõna, ma ei ole elusees ühtegi narmast teinud. Vist isegi mitte käsitöötunnis. Seega oli see minu jaoks must maa ja esimene liigutus oli mööda netti, raamatuid (mida mul väga pole) ja faile pidi narmaste tagaotsimine. Tunnistan, et need õpetused, mis olid Maimu Põldoja raamatus, neist ma aru ei saanud. Aga siis mul plahvatas, et mul on käsitööga seonduvate failide hulgas ka säärane haruldane ja tore asi nagu "Latvian Mittens". See on hullult lahe ja etnograafiline raamat, ainult et mul on kas pildifailid puudu või siis pole autor eriti visuaalne inimene, sest juttu on väga palju (ja see on HULLULT asjalik ja lahe jutt, koos värsside ja folklooritaustaga) aga skeeme imevähe. Aga siiski leidsin ma paar skeemi ja natuke juttu narmaste tegemise kohta. Rõõmustasin - kui õnnestub, saan narmaid teha nii, nagu neid tõepoolest Lätis ajalooliselt tehtud on.
Eks ta natuke jalgratta leiutamine oli - kuidas kudumistöö pahupidi keerata, ja esimesed ringid läksid väga aeglaselt, sest ma polnud harjunud lõnga ümber näpu mähkima ja peale selle tõstsin ma narmapunti ühelt vardalt teisele samal real. Õnneks tuli nii neljanda värvi juures pähe, et wtf ma siin posserdan, koome rahus narmaid ja järgmisel real koob siis sama värviga ka narma paksu silmuse läbi.

Tehnilist infot - 4 tiiru ümber nimetissõrme, suht lõdvalt, jäävad kolmesed narmad. 2 silma iga narmapundi vahel. Kudumine töö pahemal pool, parempidi (kinda õigele poolele jääb seega pahemp. kude), iga värviga kokku 3 rida - eelrida, narmarida, järelrida (narma läbikudumisrida).

Kinda päris algus tuleb sakiline, sest kuigi see narmaste alt väga välja ei paista, tahtsin teha korrektset algust ja kuna see ka Eesti kinnastele tüüpiline õhksilmuste ja kokkuvõtmisega loodav sakirida on populaarne ka Läti kirikinnastel JA see on mu lemmikalgus, siis :)

Nüüd aga teen katse panna pirukasse muna ja otsida kuskilt välja rohkem vitsaõpetusi, sest ma väga-väga-väga tahaks selgeks saada ka mõne laiema vitsa.

EDIT: muna leitud - http://www.tlu.ee/opmat/ku/KUT6008/index.html See on NII visuaalseid õpetusi täis leht, et selle järgi teen ma küll mõned vitsad ära :)

Aga sellest juba etapis nummer II.

PS. Seda te vist juba aimasite, aga - kõik lõngad (peale punase :/) on enda värvitud.

Mustrid: põssad, kapsauss ja ürask







Endiselt meeldib mustreid nikerdada.
Sedakorda siis Villaloomale (ja teistele), kes tundis huvi põssade ja kapsausside vastu & Üraskile, kellel on otseloomulikult isiklik teema üraskitega.

(Heh, mulle siin juba antakse nõu, et mustrite eest miskit küsida :P Noh, alati võib pakkuda. Hetkel kuluksid annetused ära, saaks natike söögiraha vms.)

Wednesday, February 1, 2012

Alati ei ole häid uudiseid

Mul on täna selline kurb ja raske päev olnud; praegugi ei tule und. Peatäie olen ära nutnud, ei läinud kergemaks.

Ma saan aru, et selliseid asju juhtub ja et suurtes firmades võib eriti juhtuda, aga jah, võibolla on see minu kiiks, et kui miskit on lubatud, siis nii ka sünnib, ja et lubadustest ei taganeta (kergekäeliselt eriti mitte).

Kui mina olin mitu-mitu tundi lõngu komplekteerinud, pakkinud, leidnud ka viisi, kuidas need ratastega aluse peale siduda ning olin 2 peatuse kaugusel kesklinnast, sain lõngapoelt sõnumi, et vabandust, aga me otsustasime ümber, et me siiski ei võta teie lõngu müüki. Ja seal ma siis seisin nagu narr oma lõngakastidega, keset bussi.

Jah, ma küsisin põhjust, ja ma saan aru, et põhjus - pealetulevad kevadlõngad - on igati loogiline ja värki, aga... Nad olid mulle ju lubanud?

Ja nii ma tulingi, nagu narr, kõigi oma lõngadega koju tagasi.

Jah, muidugi ma püüan edasi ja see ei ole esimene ega viimane koht, kuhu oma kaupa pakkuda, aga kui niigi väga raskel ajal ülesupitatud lootustega nii läheb, siis on natuke raske kohe jalul maanduda. Enne tuleb ikka nägupidi mudas ära käia. (Noh, vähemasti pidi see näonahale hästi mõjuma).

Natuke raske on lihtsalt seda va optimismi säilitada, kui igapäevane mõte on, et kuidas üldse edasi? Või miks? Või milleks? Ja kui pole seda kasvõi ühte inimest, kes võtaks kaissu ja lihtsalt laseks kasvõi end tühjaks nutta. Ei ignoreeriks, ei laiutaks abitult käsi, ei mõistaks kohut. Lihtsalt oleks. Toeks.

Sorry, folks. Sai natuke isiklik jutt jah, aga ma pidin selle endast välja saama. Korrakski.