Sokikudumise õpituba Elvas ootab huvilisi!

Kas on huvilisi, kes tahaksid tulla ja jaanuaris ära õppida soki kudumise ninast alates, ringvarrastel ja lühendatud ridadega kontsaga? Kui, siis Elvas on suurepärane võimalus - kui 10 huvilist kokku saame, siis "Ameli" vahva käsitööpesa-kohvik ootab :)

See on mu esimene õpituba, kui see nüüd teoks saab :) Aga lähikuudel peaks ka Rewilli Huvikoolis miskit sarnast toimuma, läbirääkimised igastahes käivad. 

Lisaboonusena, et võtan kaasa kõik lõngad, mis mul veel järel on ja olen muidu nunnu ja asjalik :) 

Uus vorm ja uued pildid - ikke lõngadest

Päris hea mitu päeva kestnud lõngainventuur lõppes edukalt - hulk kaalutud ja äsjakeritud ning krunnitud lõngavihtisid, ja tootefotodki tehtud.

Miks ma kerad vihtideks ümber tegin? Ausalt öeldes seepärast, et esteks oli mind ennast nende välimus ära tüüdanud, ja teiseks seepärast, et olin päris mitmelt tuttavalt käsitöömeistrilt kuulnud soovitust, et taimedega värvitud lõng näeb vihis-krunnis parem välja. Mitte et ma oleks esialgu sellest kiiksust aru saanud, aga noh, oli proovimist väärt. Ja kui need elukad siis juba hulgim laua peal istusid ja sõbrannagi külas oli, vaatas tema ka lauale ja ütles, et "kurat, ongi psühholoogiline efekt, näevad välja nagu oleks vanaema nad just pajast võtnud". Ja mina nõustusin, et jah, on küll kenamad.
Et olgu siis nii, ja jääb tellijatele ka vaba käsi või paar sel teemal, et millisesse kerra nad ise oma lõnga kerida soovivad.
Aga kui keegi tingimata tahab, siis vuristan ka kerasse, kenasse ja lapikusse, kust lõnga saab võtta nii väljast kui keskelt.

Printeris tahma puudumise tõttu on sildid küll käsikirjalised, aga mitte kõikse hullemad.

Tootefotodega nägin kõikse rohkem vaeva, sest päike ei suvatse end näidata, nii et naturaalsest valgusest ei tasu unistadagi, seega tuli appi võtta kodukootud lightbox, igasugu lambid (k.a põrandalamp, mida ma päris välklambina kasutasin (aga tema kollakas valgus ka mahendas natuke)) ja ühe kena salvrätitehnikaks mõeldud jõulutähtedega salfa. Pärast sai veel Photoshopis timmitud ja kujundatud ning...

Facebooki pood on uuendatud ja Disainimaja oma niisamuti.

Kaks esimest tellimust tulid juba hästi natuke aega peale piltide ülespanekut. Ja rõõmustav on, et vähemasti osad inimesed, kes on tellinud, tulevad ikka ja jälle tagasi :)

Sügistoonides kirjumirju lõng

Viimane lõng, mis ma Ingridi-maal värvisin, ja suutsin muidugi sinna maha unetada. Sihuke mu meelest sügistoonides kirjumirju. Siin on košenilli, ristikut, veripuud ja ilmselt veel miskit.
Mõtlen ise järgmisteks sokkideks sellele lõngale prooviks vardad sisse lüüa. Põnev, noh ;)

"Looduskera" poeke Facebook'is`ja muud juttu

Uudis on selline, et nüüd on mu kõige pädevam poeke Näoraamatus -

https://www.facebook.com/Looduskera

Põhjus - hea lihtne uuendada, iga toote lisamiseks ei pea täitma kadalipuna pikka vormi (mis paraku võtab sageli liialt palju aega), võimalus huvilistega suhelda ja muidu asjakohast infot jagada ja üldse - suhelda ja veel natuke suhelda (loodetavalt). Ja see on tasuta pealegi. Eks näis, kuidas minema hakkab.

Leiab sealt igastahes kõike, mis ma teen, üritan jooksvalt ka kõigest pildid üles saada - lõngad, otseloomulikult, ehted, kõlavööd, muud käsitööd kah sekka.

Hansapäevadel olin 2 päeva, aga paraku jäi ilusale ilmale ja heale kohale vaatamata müük kuhugi 0 kanti - müüsin 3 kera lõnga ja 2-3 muud pudinat. Päeva söögiraha, ei muud.

Nüüd tahaks Tarbatu seltskonnaga Emajõe äärde lõnga värvima minna ja sinna natuke lõnga ka kaasa rabada - ehk õnnestub miskist lahti saada.

Rahamured on nii üle pea kasvanud, et ei tea enam, kust lohtu leida. Palgata sundpuhkus on karm asi, eriti kui varus pole muud kui võlad. Telefonifirma juba ähvardab mind siin SIm-kaardi sulgemise ja Inkassoga, kohe augusti alguses tuleb veel ära maksta laenu osamakse ning noh, üür+kommud muidugi ka. Söögirahast vms ei tasu rääkidagi...

Loodan ikka veel imedele, aga... kaua üks inime niimoodi jõuab?

Ingridi-maa talgute lõppvaatus

Ühes talgutega jätkub ka ebainimlikult lämbe ja parmune ilm. Isadora on igastahes otsustanud nina mitte välja pista ja magab enamjaolt kamina poosis toas voodil, ning ei mõista ilmselt, miks ogarad kahejalgsed siiski väljas müttavad.

Eilne lõngasaaga igastahes päädis sellega, et ma muidu ebamäärast pruuni karva lõngale järelpeitsina  raudvitrioli lisasin ja nõnda ootamatult tumepruuni-halli ning peaaegu musta tooni sain. Nojah, pruunikashall läks ju tumedamaks. Üldiselt ma vaske ega rauda väga tarvitada ei armasta, aga seekord olen tulemusega täitsa rahul. Vähemasti toonid tulid ilusad.

Tänasesse päeva on seni mahtunud Facebookis Looduskera lõngapoe avamine, hulk suhtlust ühe lõngahuvilise ameerika sõbrannaga ning üritus puhtamaks pesta tarapulbriga peitsitud lõnga. Siinkohal tahangi paari sõnaga oma kogemusest selle tarapuu pulbrist peitsiga kirjutada. Huvi pärast sai säärane kraam ühest Saksa poest tellitud (minu õnnetuseks terve kilo jagu...), et proovida, kas seda annaks tarvitada alternatiivina maarjajääle. Kogustelt ja tarvitamiselt oli ta muidu täitsa maarjajää moodi, v.a et potti tuli ta panna kotikese sees.

Aga tulemusena peitsis ta mu lõnga beeziks, ja see, mis sinna kotikese sisse jäi, meenutas ise väga üht kindlat ollust, mida siit õuelt võiks leida kahe piisoni ja lauda kandist... Ja maarjajää särast on ka asi väga kaugel. Nii et mina ei tea, kuidas ja millega nemad seda õieti seal kaugel maal teevad, aga mina jään edaspidi ikka oma maarjajää juurde ja asi tahe. Aga noh, vähemasti on kogemus olemas. Hetkel üritan igastahes katetšipuu puru ja košenilli seguga sestsinatsest tarabeežist mõnda palju kenamat värvi välja meelitada.

Homme aga ootab ees kojusõit. Isadora magab mu kätt sisse. Ta veel ei aima, et talgud on seks korraks läbi ja ees ootab taas linnaelu...

Ilupildid

Kuni hennatatud lõng järelpeitsi vms ootab, ning proovivihid mirdiga pajas istuvad, lõpetasin lõngade kerimise ja sildistamise ning tegin ilupilte:

Lõngapood avatud ;) Loodan, et läheb peale, suvekuumale vaatamata, sest otsas on nii söögiraha kui ka värvimata lõng :p

Talgud jätkuvad

Laupäeval põrutasingi tagasi maale. Mõningane bussiseiklus, kass seljakoti otsas ja paranoiline mina, sest ega ma ei teadnud ju ometi, milline see Kurista peatus välja näeb, milles maha tulla, ning buss võttis enamustest peatustest möödudes sihukest kiirust, et ega välja lugeda poleks ka suutnud. Kujutasin juba ette, kuidas ma mitukümmend kilomeetrit Kuristast mööda põrutan, ja siis Ingrid mind taga otsib autoga, sest ega ma välja helistada ju ei saa.

Aga kõik laabus ja õiges peatuses oli juba Ingrid vastas. 

Samal päeval läks villasortimiseks lahti - st mina kerisin omi lõngasid (kerilauad ja keramassina olin linnast kaasa võtnud) ja Ingrid lohistas välja hiigelsuure koti villa ning kuulutas, et kogu selle kotitäie on tema ise lamba seljast maha võtnud. 

Et juba eelmine kord oli meile Ingridiga ette jäänud lapike punast ristikut, siis nüüd veensime Revot seda maha niitma. Seega mees niitis...

ja meie Ingridiga noppisime siis heina seest ristiku välja ning nõnda saigi seda paras aiakärutäis.

Villasortimine ja mokalaat ning kerimine jätkus, samas kui ristik pajas kees ja kassipoeg villakotti sisse magas. 

Kui üllatavalt roheline lõng pajast välja tuli, kohtusin mina nüüd ka esimest korda garaaži nurgas pesitseva Tsentrifuugiga, kuhu sai 4 vihti sisse pandud - oi ta undas, sest masina jaoks oli ta täiesti tühi ja seega olid maanduva UFO häälitsused täiesti loogilised. 

Püüdsin ka järgmine hommik lõnga pildile püüda, aga see on üks kangekaelset sorti värv ja ei taha mitte korralikult pildile jääda, seega pidin kogu pildi natuke rohelisemaks keerama, et oleks näha, KUI roheline see lõng tegelikult sai. Kahte tooni kevadise kaseleherohelist - üks siis see kuumvärvitud, ja teine öö läbi potis seisnud toon, mis tuli isegi veel intensiivsem. 

Mis pühapäeva puutub, siis peab ütlema, et ilm oli täitsa hukas - nii lämbe, niiske ja palav. Hommikune vihmasagar ei teinud ka miskit paremaks, ja kuivas kähku sootuks. 

Aga pildil on linavästrikupesa, mille lind kevadel traktori vahele teinud oli, ning siis hülgas, kui traktor käima pandi. Ingrid urgitses selle nüüd sealt välja ning mina jäädvustasin. Isegi klaasvatti oli pessa tassitud voodriks... 

Päeva mahtus ära ka kassinaeri lauda kõrvalt mahavõtmine parmude kiuste - need olid täiesti ogaraks läinud ja kippusid kasvõi silmamunasid ära sööma... ning üritus seesinatse kassinaeriga lõnga värvida, aga tea, kas oli asi sordis, ilmas, uues peitsis (esimene katsetus tarapuu pulbriga) või parmude silmavaates, aga üks igavene puss ta jäi, nii et lõpuks sai potti pistetud lisaks hulk hennat, et sest pussust ikka miskit välja tuleks. No nüüd miskit tuli, aga tundub, et isegi henna jaoks oli vale ilm... 

Ning et me õhtul enam tööd teha ei suutnud-viitsinud, leidsime Ingridiga, et meie läheme nüüd külavahele luusima ja Kultuuriprogrammi korraldama. Seega käisimegi esimesena Inga käsitöötalus, kus oli suur kolmevärviline kass, võrkkiik, suur hulk roose ning maakividest alusmüüriga pooleliolev käsitöömaja ning perenaine, kes parajasti eriti ägedat piparmündiga moosi vaaritas, ja siis teise naabrinaise juures, kust Ingrid ikka maasikaid ja piima toob. Neil oli väga pikakoivaline sõbralik peretütar, kes vedas mind esteks hobuseid, kitsi, lambaid, hanesid jne vaatama, ning teiseks tegi mind tuttavaks väga titade kitsetalledega. Seesama kitsepoiss, kes pildil, oli mul tükk aega süles, pisike, soe ja siidine. 

Päikeseloojangul tulime "oma kodu" tagasi koos kausi maasikatega ning mina laotasin oma hennased lõngad nõrguma. 

Ja päeva lõpetuseks keerasin end koos Krahv Monte-Cristo ja Isadoraga kerra. 

Lõngatalgud Ingridi-maal

See mõte sündis juba vähemasti poolteist kuud tagasi, et kui nüüd lillemüük otsa saab ja mu palgata puhkus kätte jõuab, siis emigreerun linnast ja lähen Ingridile maale külla ja lõngu värvima - seal ju kasvab igatsugu, ja üldse on väljas hää toimetada.

Ning nüüd saigi viimaks mõeldud-tehtud, ning kolmapäeva õhtupoole pakiti mind peale ja võtsime ette sõidu Ingridi-maale.
Neil on seal imekena talu - Ingrid ise ja ta kaasa tegelevad villa pesu ja lõnga värvimise ning saja muu tööga. Kultuurišokist toibunud kassipreili hakkas ka ringi trallima ning lauda poolt kostus kiimas pulli vaikseid möirgeid. Võtsime väikesed napsid, käisime talutuuril ja öösi külavahel ka jalutamas ning taimi vaatamas ja muid külajutte ajamas. Pääle selle lükkasin veel krapijuure ja veripuu ämbrisse likku ning ajaviiteks ja jutujätkuks said ka täipersed (tsitaat Ingridilt :P) (košenill) ära uhmerdatud ja valmis pandud. Isadora harjutas samal ajal puu otsa ronimist.

Järgmine päev algas varakult ja lõngade väiksematesse vihtidesse ajamisega, siis tegi Ingrid lausa kahe paja alla tule (neil on kena telliskivilegodest laotud välipliit) ning mina hakkasin lõnga peitsima. Ikke maarjajääga. Sinna vahele jõudsime nii süüa kui juua ja päevaplaane pidada ning vaadata urisevat ja tiigrina ringitormavat Isadorat.

Kui peitsitud lõngad nõrguma said, lükkasime veripuu ja krapijuurika pottidesse ning järgmine tunnike-poolteist võtsid need siis podiseda, samas kui mina ajaviiteks teist satsi lõnga peitsimiseks ette valmistasin ja vihte pooleks jagasin.

Huvilisi jagus nii Ingridi meespoolte kui läbihüppavate külaliste näol.
Isadora leidis, et kogu maailm on tema mänguasi. Kogu taluõu vähemasti.

No ja siis, vaatamata väikesele vihmale, hakkas see kõikse huvitavam jämmimine pihta - värvileem jahutatud ja lõunasöök söödud, sai lõpuks värvima hakata. Ja vot selle ajan mina küll maaõhu ja vee ning muude Imeliste Faktorite süüks, aga nii punast ei ole mina sellest krapijuurikast veel kätte saanud. Ning veripuu tuli ka ikka nii tume, et tumedamat annab otsida. Edasi sai igatpidi värvileeme ja lõngadega mängitud, tehtud küll heledamaid toone (krapist enam väga ei saanud, ta oli end esimeste lõngade peale suht ammendanud) kui ka igatsorti kirjumirjusid, ning selle veripuuga saab veel nii mõnegi lõnga värvida - puhas ta praeguseks küll enam pole, sest sinna sai sisse valatud ka pussuks läinud krapivesi ning lusikaotsaga košenilli.

Ja vot lõngade loputamine oli lahe, sest seda sai teha väljas, suures ratastega vannis ja voolikuga pesta, samas kui värvine vesi kohe äravoolust oma tee põllu poole leidis. Vihma sadas järjest rohkem, aga see mind väga ei morjendanud. Perenaine ise kolis küll ise sisse ära, aga mina toimetasin veel tükk aega väljas, samas kui Revo (see meespuul) garaažis survepesuriga villa pesi.

Ning see tore rest, mida ka pildil näha on, kuhu ma lõngad poseerima ja tahenema laotasin, on tegelikult villasortimise rest, kuhu Ingrid villad laiali laotab ja siis neid sortima kukub, kui Villasortimise Vaim tema peale laskuda võtab.

Ja muidugi tsentrifuug, mida mina ei näinudki, sest mina installisin parajasti Ingridile Chrome'i, kui tema mu märjad lõngad Tsentrifuugi pistis ja need sealt kenasti poole kuivematena tagasi tulid. Siis riputasime teisi küll sahvrisse, küll maja peale. Täna tõin nad linna kaasa kah, natuke tahenemist, ning siis on vaja üht suuremat lõngakerimise vaimu.

Mina aga igatsen juba tagasi, sest Revo lubas meile tumelilla ristikujupi maha niita, et sellega värvida saaks, ning naabrimuti põlluservas ootavad mind põdrakanep ja vast ka rukkilill, muust hääst ja paremast rääkimata (nägin kenasid madarapuhmaid ja kõrvenõgeseid). Ja muidugi tore seltskond, värske õhk ja üks ütlemata mõnna dušš. 

Henna ja värvimakluura

Täna värvisin lõnga esteks oma hennapotiga (oli teine paar nädalat juba seisnud, ülejääk eelmisest värvimisest, aga nagu näha, siis kollast temas veel leidub.) Tulemused said säärased, et esimene sats vähe eredam kollane ja teine sats säärane tumedam ja tummisem. Aga henna annab mul üldse mõnusat kollast. Sedakorda peitsimata lõngaga ja tuli toonierinevus küll. Hennapott tundub veel värvainet sisaldavat, nii et loodan ühe satsi vähemalt veel saada, kasvõi selleks, et indigoga peale värvides sealt siis rohelisi võluda.

Peitsimata lõngaga tegin esimest proovi ka värvimakluuraga (Maclura Tinctoria), mis on tuntud värvi(taim)puu(koor) ja mille kohta Wiki kirjutab, et just sellega Maailmasõja ajal ameerika sõdurite khakivärvi rõivaid värviti. Tuli küll sihuke toon jah, roosaka alatooniga samuti.
Esteks mul on väike arvamine, et teine sats peaks tulema kollasem (punane toon puitudes harilikult ammendab end esimese satsiga ja teise jäävad kollasemad toonid), lisaks tahan proovida teda ka peitsitud lõngaga ja kes teab, ehk ka külmvärvis. Eriti kuna osale sellest oleks hea indigoga peale värvida.

Kirjumirjud rohelised Astrale

Armas sõbratar Astra soovis väga rohelisi lõngasid, ja et talle meeldivad ka igasugu kirjumirjud, siis siin on nüüd natuke nagu kaks ühes - kirjumirjud rohelised. All indigo, triibutatud henna ja tibakese kurkumiga. Ca 350 g.










Teine tegemine, millega ma tahan eputada, on minu tegemine selles mõttes, et ma olen täitsa otseselt selles süüdi, et minu ema, kes pole kunagi rohkem kui imenatuke käsitööga tegelenud (ja sedagi enamjaolt noores põlves), on minu käest ära õppinud sokkide-kinnaste kudumise, saanud suure kiindumuse taimedega värvitud lõnga osas, ei pelgagi enam villast lõnga (hoopis armastab) ja üldse vuhib kududa ja värve sobitada ning õpib järjest uusi trikke juurde. Eks ma sokke olen varemgi tuuri pannud, aga selle sõrmitute-paari ma tellisin temalt - et tehku hästi lõbus ja triibuline. Ning nõnda ema siis disainiski ja kudus. (Mina peitsin otsad ära, sest see on tüütu töö, mis emale hästi ei istu.)

Aga mis sellesse viimasesse pilti puutub, siis just niimoodi käib ühe Kassi arust õige inimese sissemagamine. ;) 

Väike kevadine inventuur

Tõbine küll, aga vahel töö lihtsalt nõuab tegemist, ja kuna segadus lõngadega oli kestnud juba üle nädala (seoses hulga tellimuste ja minu ärasõiduga), siis võtsin kätte ja lugesin oma kerad üle ning panin tabelisse kirja. Nüüd ma tean jälle, mida ja palju on. Disainimaja saab oma uuendused ka täna-homme.

Aga praegu eputan lihtsalt faktiga, et lõngad mahuvad nüüd juba 2 kasti. Ja eputada võin tervelt 4 uue kollasega (no okei-okei, kes väga blogis luurinud on, sellele ei ole enam NII uued :p Mõned erilised fännid bronnivad ka märgu lõngasid):

Varasematest toonidest on aga järel vot säärased - 16 tooni. Mõnda on vaid 1 või 2 kera, mõnda veel päris palju.

Lõpetuseks aga soovin kõigile mõnusat ja tõvevaba kevadet (minul on pisike palavik, nohune nina, köhakartus ja muud loomad)!

Lustimäe Heroiline Pansionaat-Karantiin :)