Seenetriibikud

Viimasel hetkel, et veel Soktoobri sisse mahtuda, aga - valmis sain.

Kolmekordsest maavillasest, seentega värvitud (vöödikud ja tatikad, sekka tiba kurkumit) lõng, ülejäägid põlvikutest.

Nüüd saab rahus hakata kampsunikäist edasi kuduma, sokispurt on antud hetkeks läbi (sest soe ja villane sokilõng on läbi.)

Ning sokikudumise juurde sai vaadatud nii 2 hooaega Sanctuary't, mitu osa Supernaturali, Merlinit ja Vampire's Diaries'i.

Seenesegu värvipajas

Eile tegin sügavkülma tühjaks - sinna oli igatsorti vöödikuid kogunenud (no neid vöödikuid, mis on natuke tuvastamatud, et mis vöödikud nad täpselt on), lisaks veel 2 karpi miskeid seeni, mille liigitus mul endiselt 3 võimaliku variandi vahele jäi, siis peotäis ühtesid lillasid, näpuotsaga pisikesi lillasid ning potskutäis rõngasvöödikute jalgu. Keetsin läbi ja jätsin tänaseks.

Nüüd just kuumutan üles koos kahe ca 30 g vihikese maarjatatud valge lõngaga.

Kapis ootab ka eriti tumedat karva lilla peakapsas, ja kurkumiga tahaks ka värvida. Eks näis, kas jõuab, sest eelpeitsitud lõng on otsas ja teist tuleb alles kerima ja vihtima hakata, ning teise poti puudumisel ei saa ka enne peitsida kui seenepada on maha jahtunud... Aga positiivsest küljest - kui jõuaks täna vähemalt peitsitud, saaks laupäeval värvida. :) Teraapiline tegevus.

15.24 - seenesegu oli pussu värvi, mõtlesin kolm hetke, lisasin natuke vaskvitrioli, mõtlesin veel 2 hetke ja lisasin 2 lusikatäit kurkumit. Nüüd mõtlen ta ca 10 min podisema jätta ja siis maha jahutada.

Nii, nüüd võtsin ühe vihi välja ja loputasin puhtaks. Värv jäi säärane kollakasroheline, mõnusa pruunaka alatooniga. Ei saa väita, et see seenesegu üldse tooni ei andnud - helebeež ikkagi oli, ja see toon ka tunda jäi. Väga sügisene igastahes.

Teise vihi jätsin potti istuma, selle mõtlen välja võtta siis, kui lõngad peitsima panen. Näis siis, kas on värvierinevust.

Kerisin just lõnga ja leidsin, et ma kohutavalt armastan Raasiku lambakirjut lõnga, kus sees igatsugu villa alates valgest kuni lambamustani välja, vahel pruuni, halli jne. Miskit, mida sokisse-kindasse loodusvärvide kõrvale kududa. :)

PS. Päikese käes ja kuivana on lõng tublisti rohelisem, aga kuldne toon on tal endiselt man.

Rõngasvöödiline väsimus

Pildil: rõngasvöödikud halliträpsulisele lõngale värvituna

Pildil: rõngasvöödikud valgele lõngale värvituna.

2,140 - 542 (pang) = 1,598 kilo rõngasvöödikuid (ainult kübarad)
Katsetuseks paneks potti 2x50g eelmaarjatatud lõnga. (1 hallikas, teine valge viht). Ilmselt annab vedelikku ka järgmisesse päeva hoida ja siis samasse leende veel mõne vihikese susata.
"Miski ebavahelik" (lillakas seen), nagu üks vahva mükoloog seda liigitas, läheb sügavkülma, täna mina temaga tegeleda ei jõua. 3 päeva sai Palupõhjal mütatud, varavalgest hilisõhtuni. Väga, väga väss, ja homme tööle.

Lõngal on veel pool tunnikest maarjases jäänud.
Rõngasvöödikute jalad kaalusin ära, 250 g. Pistsin sügavkülma. Seal istub veel paar eksperimenti ja ootab, mil mul on aega nendega tegeleda.

Pikem jutt kunagi hiljem, aga igastahes - Palupõhjal oli väga, väga lahe ja informatiivne olemine. Ja väljas magamine rokib!

Kolme metsa seened, osa II

Verevate vöödikute veest tuli pärast välja veel üks lõng, mille tooniks jäi hele ja õrn lõheroosa.

Seened ise pistsin sügavkülma, nüüd võtan järjest. Kerisin ja peitsisin lõnga, kahjuks rohkem kui 200 g korraga potti ei mahu, vot nii pisike pott on. Ja oh jeebus seda 1 potiga tegemist, aega kulub nagu näljasel vorsti.

Kaneelvöödikud ja muud sarnased igastahes podisevad hetkel, lõng (ainult 1 viht) sees. Aga poole tunni peale ei olnud sealt miskit märkimisväärset tulnud. Mõtlesin natuke asja üle, ja otsustasin, et pool karpi vanu lösse sügavkülmutatud mustikaid läheb nüüd seentele lisaks. No eks näis, mis sealt tuleb, ja kuidas see peab.

Ühte tegin täna küll peitsides teistmoodi - harilikult ma kipun vee pehmendamist unustama, sedakorda läks sooda käiku, ja mõtlen lõnga loputusvette ka äädikat lisada, nagu Leena soovitab.

Tulemused- oranžid vöödikud + mustikad - (nii lillana ei saanudki neid pildile, kui nad tegelikult on) Eks näis, kuidas toon püsib, aga loputusvesi (koos äädikaga) jäi küll suht puhtaks, välja väga miskit ei jooksnud, mitte rohkem kui muidu.

Kolme metsa seened, osa I

Kõike muud hetkel vahele jättes (eriti kuna see ei käi niikuinii käsitöö alla), siis lõppes Olustveres käik sellega, et moosisin õeraasu ja tema seeneseltskonna ära, et nad hoopis Viljandimaale seenile tuleksid, ja seega sain esteks nendega koos seenile ja teiseks koos seenelasti ja väsimusega koju.

Küll jälitas meid vihm,mille eest Angie üritas ära sõita, küll ei leidnud me riigimetsa ja lõpetasime korduvalt kellegi õue peal,või vaatasime seeni läbi traatvõrgu, aga lõpuks, kolmandas metsas, juba hämaras (kell kisku 19 kanti) naeratas ka mulle õnn. Esteks sattusin suurema hulga verevate vöödikute otsa - päris mitu neist hiigelvanad ja pirakad, no sellised käelaba suurused vähemasti, lisaks oranže vöödikuid (kaneelvöödikuteks hüüti neid vist, mul on liigitamisega veel raskusi, aga vöödikuid teistest eristan küll), veel igasugu vöödikulisi ja pesakonna lillasid mütakaid (mida ma isegi seeneraamatu abiga pole suutnud lõplikult ära liigitada) ning veel ühtesid tegelasi, mille liigitus jäi kuhugi 3 erineva variandi vahele.

Minu seeneseltskond ka juba teab, et kui on pisike ja punane, või siis lihtsalt üleni punane/ oranž, siis tuleb mulle tuua. :)

Lisaks sain ka söögiseeni- kukeseente sugulasteks ma neid arvasin, ja nagu selgus, oli mul ka õigus - hetkel on pannil imehea seenesoust, valmistatud noortest krõmpsuvatest lehterkukeseentest.

Eile hilisõhtul suutsin aga ära keeta ka verevad vöödikud (sekka ilmselt ka natuke verkjat vöödikut - aeg-ajalt ja väsinud silmaga on neil keeruline vahet teha). Nii palju seeni polnud, et oleks hakanud kübarate eraldamist harrastama, nii et läksid suppi kogu täiega, ja ca kolmveerand tundi hiljem liitusid seenesupiga ka 4 ca 50 g maarjatatud lõngavihti. Tulemus 20 ja 45 minuti pärast ei erinenud väga - roosa, kena roosa. (Ainus, et see esimene 20 minutine oli natuke laiguline, mis iseeneses on efektne).

Üks vihike leidis juba omaniku - nagu Saharas liiva müümine, nii müüsin mina oma vihi maha lõngapoe müüjannale :)

2 on veel saadaval. Neljas on keras ja hakkab sokki moodustama.

Ja vot selle sokiga on säärane teema, et ostsin endale lõngaraha eest 1.5 Addi ringvardad (tahtsin isegi 1.25, aga neil ei olnud) Igastahes, magic loop edeneb, siiski 1 sokk korraga vardal, on mugavam. Aga ma ei jõua Addi vardaid ära kiita - niigi ma kasutan neid,aga peenikestena - nad painduvad, aga ei paindu ära, ja edasi-tagasi varraste lükkamine käib lups ja lups. Imehea. Ja "juhe" (ma ei ole päris kindel, kuidas "cord" antud kontekstis käib, tamiil pole see, sest Addil ta EI ole tamiil) on pehme ja painduv. Super!

PS. Mul on nüüd "Eesti seenestik" (K.Kalamees, G.Štšukin), milles on hea mitu lehekülge seentega värvimise ajalugu, õpetusi seentega värvimiseks ja värviseente nimekiri, kusjuures on ka välja toodud, et mis peitsiga mis toone on saadud.

Teine, millesse tahaks nina pista, on Klas Jaederfeldt'i "Seenelise käsiraamat".

PPS. Just korjasin Leena blogist üles vihje, et vöödikute seest tulnud lõnga loputusvette käib kindlasti sorts äädikat.

Triibuvöödi(ku)lised seenesukad, lupiin ja Palupõhja

4 päeva kudusin oma triibulisi seenepõlvikuid. Algusest peale oli plaan, et nendest pisikestest vihikestest, mis ma vöödikute ja tatikatega värvisin, saavad mulle sokid-sukad. Ja et erinevaid värve oli kokku lausa 7, siis sündiski mõte teha ühed väga-väga vöödilised põlvikud. No ikka sellised korralikud, põlveni välja. Lõin kerad kahte kerra ja nii ta läks, iga 5 ringi tagant värvi vahetades, tatikarohelist ikka ka vahele, kanda ja viklisse. (Vikkel sai tehtud nii, nagu vanaema Vaike teeb - 2 parempidi, 1 pahempidi -näeb kaunis välja.)

Minu suureks rõõmuks jäi teine sats kerasid peaaegu järgi, nii et saan endale veel ühed põlvikud kudeda :) kui ainult valget sekka panna (tahaks lambahalli v musta, aga pole hetkel finantsi...)

Eile värvisin lupiiniga lõnga. Lugu selles, et sain vanaemalt (minu armas adopteeritud vanaema) 1 suure lupiinivarre koos lehtedega, ja teine päev veel 5-6 pisemat vart. Seega - ehkki neid oli väga vähe, otsustasin nad potti pista. Hakkisin hästi peeneks ja keetsin neid tund aega. Leem oli küll puss, aga kui pisikese vihi eelnevalt maarjatatud lõnga sisse pistsin, oli pooleteise tunni (tund aega podisemist, pool tundi või nii värvileemes jahtumist) pärast näha ilusat roheka alatooniga helekollast lõnga.

Tänane järeldus päikse käes - hele laim.

Ja muidugi päeva parim uudis - 30 sept.-1.okt pakin kotid ja põrutan Palupõhjale :) Roberti juures on Airi ja co, seened, seltskond, podisevad pajad, ultranunnu kuts, kangasteljed, mets jne jne. Üks nädalavahetus täiesti iseendale :)

Selsinatsel reedel aga Olustverre sisseastumisvestlusele :)

Kanarbik ja tatikad, sekka kurkumit kah

See on see Setomaa kanarbik, mis lõnga õrnkollaseks värvis. Päris sellist kollast pole mul varem olnud - tal on miski imeline alatoon. On pussu küll, aga väga ilus. Kokku sai kanarbikku lausa 3 vihikest - äkki saab Elo 1 endale, ja keski veel teise (või jõuab see Palamuse laadale koos Tiiaga).

Tatikasegu andis siis säärase tooni. Päris nii rohekana kui ta tegelikult on, ei tahtnud kumbki neist pildile jääda. Peitsitud nagu ikka maarjajääga, aga sedakorda sai järelpeitsiks tibakene vaske visatud (roheline toon oli juba enne olemas, nüüd süvenes veidi). Heledam sai kähku välja, tumedam jahtus mõnda aega potis.

Ja muidugi poseerib ka Henna-Katrinilt saadud kurkumiga kiirvärvitud lõng. Pilt ei annagi lõplikult edasi, kui soe kollane see tegelikult on.

Verevalt vöödilised lõngad

Eilne sats nüüd kringliks keeratud ja poseerimas. Õnnestus lõpuks saada pilt, mis peaaegu neid õiges kauniduses näitab.

Ja muidugi on hetk hiljem kohal ka Kass.

Setomaa seenepada, osa II

* 20. min puhtalt vereva vöödiku sees - tugev lõheroosa/vanaroosa.

* Mõtlesin potti pista ka eile kurkumiga värvitud lõngavihi. Mõeldud-tehtud. Võtsin peale nii 25 min välja - tugev ja ilus oranž, säärane sügisene ja küps.

* üle tunni aja potis olnud lõng oli värvunud tumelõheks. (Tumedam kui pildil) Vt. vasakult teine.

* pärast seda, kui viimane lõng oli potist välja võetud, panin uue vihi sisse - 20 min pärast võtsin välja. Tulemus - õrn lõheroosa. Vt. vasakult esimene. (Tumedam ja roosam kui pildil.)

* Pistsin veel ühe vihi potti, näis, kas annab veel mõne tooni välja võluda. Pool tunnikest, ja lusikaotsatäie kurkumi lisamisega õnnestus saada oranžikam ja tumedam lõhe kui see eelmine lõhe.

Korralikke pilte saab siis, kui lõng on kuivanud ja keras. :)

Ning roheline hiigeltatikas, kuldvits, kanarbik, põdrasammal (mille kohta 2 inimest on mulle öelnud, et nemad on kuulnud, et sellega olevat lõnga värvitud) ning tundmatud taimed 1 ja 2 jäävad homseks. (Ja mul on lõng peaaegu otsas... st. lõnga on hetkeseisuga vähem kui asju, mis ootavad, et nendega värvitaks. Süüdistan kurja vöödikut!)

Kindlalt patta lähevad: kuldvits (kui kindel värvitaim, ja ta on juba keedetud), kanarbik (on ju tema hiilgeaeg, ja pealegi on kanarbik üks Eesti tuntumaid värvitaimi), roheline hiigeltatikas (kui ma ta juba metsast ära tõin, siis patta tema läheb, vb koos seeneseguga, vb ilma) ja põdrasammal (sest ma tahan isiklikult teada, kas ta värvi annab ja kui, siis millist).

Setomaa seenepada, osa I

Peale eileöist kurkumipada sai siis täna tõepoolest seenile mindud - suure autotäie rahvaga, kellest ma tundsin esimese hooga ainult meie kallist autojuhti Angie't, aga ülejäänud osutusid ka väga vahvateks, ning Ene pojad olid väga lahedad (vanem, nii 7 aastane (äkki) Kenno hakkas mulle lausa "kavaleriks" - kandis asju, aitas mind vihmasajus, kui ma enam nina ettegi ei näinud, kättpidi metsast välja, ilma et ma mõne kännu otsas pimesi oleks konte murdnud, ja hiljem poputas nii et vähe pole.

Käisime Värska man metsas, oli säärane üpris madal ja kõvasti samblane (ohtralt põdrasammalt) männimets, lisandiks eriti noort männivõsa. Söögiseeni jagus ohtralt, neid korjasid teised. Eriti palju jagus liiv-ja nõmmtatikaid, aga need me jätsime metsa. Alul oli minul isegi nukker olemine, sest vaatasin palju ma vaatasin, no ei jäänud mitte kui üht huvitavat värviseent silma. Kurtsin juba Angie'le, aga siis leidsin korraga teispoolt teed noorest männivõsast pohlavarte vahelt 2 suurt pesakonda verevat vöödikut, ja tuju läks lakke. Rohkem kui 2 pesakonda neid küll leida ei õnnestunud, ei minul ega teistel. Angie leidis küll terve hulga oranže vöödikuid, aga need jäid kahjuks kilekotiga metsa - eks me kõik olime soodad, kui minema hakkasime, ja väga märjad kah, sest vihma ikka kallas, ja mitte vähe.

Aga hiigelsuure rohelise tatika tõin ära, ja paar peotäit juurepruunikuid samuti, lisaks veel mõningase valiku kahtlasi mittesöögi (eeldatavalt) seeni.

Ning et metsaalune oli kanarbikust lilla ja põdrasamblast hallikasvalge, siis korjasin ka neid ja mõtlen patta panna.

Pärast käisime veelkord ühes imearmsas talus veel armsama perenaise juures (ühe meite seenelise tüdruku ema oli ta), saime sooja, süüa ja kohvi, ning mina ihkan sinna nüüd väga tagasi - kutsuti küll, lõngu värvima ja muidu, nii et kui Angie viib, siis mina lähen :)

Nüüd podiseb juba lõng koos verevate vöödikutega potis, leem on väga-väga tume peet/mustsõstar, olen hirmsasti põnevil, et mis sealt välja tuleb.