Lossipreili mobiilikotike

Et viimaste kuude üks nuhtlusi on olnud tikkimine, siis on irooniliseks naljaks juba saanud lause "lossipreili tikib". Peentikand ON nuhtlus, minu jaoks igastahes. Ei, mulle meeldib natuke sinna-tänna nikerdada, ja lilltikandit teha on ka täitsa OK, aga nii pisike ristpiste... eip, tükk aega enam ei taha nähagi. Vedasin teist nagu kutsikat kõikjale ühes, ja nüüd lõpuks vormus ta siis kotikeseks. Ühelt poolt ühte karva, teiselt poolt teist ja muster on Aino Praakli kogutud kindamustrite hulgast.

Tegu siis jah koolitööga.

Ikka need koolitööd

Ega ma vist kooli lõpuni muud jõuagi teha :p Isegi blogi pole aega pidada ja ega miskit hetkel väga näidata ka pole - hulk proovilappe, kaklus õmblusmasinaga (aga nüüd mul on pisike elektriline masin ka olemas), kindad 1.25 varrastel, hunnik kriime kätel, modelleerimine ja joonistamine, ning lossipreili jätkab tikkimist.

Ainus ilus asi, mis näidata sünnib, on lilltikandi proovilapp.
Ise olen igastahes uhke.

Ja kassilaps kiusab mind tikkimise juures, nii et ma ähvardasin juba teda õppejõule esitada, tikandi pähe.

Jõulukuul, chart ja muster

Peale kampsunikudumise kuulus tänasesse päeva veel see, et ma võtsin kätte ja joonistasin tühja "chart'i" (kuidasiganes seda ruudustikku eesti keeles nimetatakse, ma tõesti ei tea), mida nüüd saaks vabalt välja printida ja erisuguste mustritega täiendada.

NB! See "chart" ja muster on tehtud ja sobivad Judy õpetuse järgi tehtud kootud pallikestele.

Lisaks nikerdasin prooviks ka ühe mustri. Proovinud veel pole.
Charti-tegemise pallike sai endale aga ristpistes ja miskis oma väljamõeldud pistes mustrid külge. Modelliks otseloomulikult herr Joosep Mjäuhkam Praesaba.

Elu esimene lilltikand-käkk

Mitte et ma teaks, mis lill see on. Võtsin ühe Leida Kirstu lillekese inspiratsiooniks ette, aga edasi läks kõik sujuvalt vasakule. Esteks ei tahtnud sinine markeerimispliiats absoluutselt minu valge kolmekordsest villasest kootud pallikese peale joonistada, teiseks kaklesin ma taaskord varspistega nii mis kole - kuni joon sirgelt jookseb, saan veel patuga pooleks hakkama, aga kuidas selle asjaga kurve võetakse, ah? Ning Muhust ostetud lõng oli selle asja jaoks vist liiga peenike, minu ühekordseks harutatud omavärvit lõng kippus katkema ning kahekordse peene lõngana oli ta kõige kiuste liiga paks.

Tulemus: mitte just KÕIGE hullem käkk, but still..

Vähemasti oskan ma nüüd kuulikesi kududa, ja see pallike saab endale austusväärse ameti nõelapadjana.

Tikkimisunistus, osa II

Ei suutnud ikkagi vastu panna, tellisin Muhumaalt pakikese peenvillase tikkimislõnga seguga, ostsin endale tutikad nõelad ja ümmarguse raami ning selle pliiatsi, mille saab pärast maha pühkida. Nüüd ootan seda hetke, mil ometi oleks natuke rahu ja vabadust, et siis kuhugi välja (ma olen veendunud, et minu esimene tikkimine PEAB toimuma väljas ja joonistada tahaks otse loodusest) istuda ja proovida ette võtta oma esimene tikkimine. (Et see paras käkk välja tuleb, olen ma peaaegu täiesti veendunud. Ma olen sellega arvestanud ;) Aga see ei ole üldsegi oluline.)

Kala

Täna väga kudenud ei ole - peaks nüüd hakkama. Spiderwick Chronicles ja kindakudumine peaks kokku sobima. Natuke enne magamaminekut võiks ju? (Millega minu hajameelsus viimati hakkama sai - unetas ühe poole mustrist ära, nii et nüüd on kindal roos ainult ühel pool. Nujah, tuleb teisele poole see siis peale silmata...)

Aga kassile sõbraks tegin täna pihukala, Christi Küti lõike järgi. Loosi läksid vanad head (ja kohutavalt auklikud) punased püksid ja omavärvit lõng.

Yrme, kes kala kõlatas, ütles, et selle loogika järgi peaksin ma homme nikerdama mõne eluka, keda kala sööb. Ussikese? ;) Miks ka mitte.

Ainult et mul on otsas kraam, mida elukale sisse panna. Nii et ma ei tea, kui keegi juhtumisi seda loeb ja tal oleks villajääke vms täitematerjali, siis ma oleks väga tänulik. Eriti kuna ma saaks siis oma lohet tegema hakata. Joonistasin vabakäeliselt lohe lõike - keha koos peaga, eraldi saba, käpad ja tiivad. Soomused tulevad ka eraldi.

Ja Tikkimispistete Piibel on tore une-eelne lugemine.

Pihukass

Mida teeb inime, kui tal ei ole und...

Võibolla teeb ta oma elu esimest pihulooma.

Raamatut mul ei ole. Stu'l on, aga tema on parajasti ära, ja võibolla oli hetkel just lahe, et ühtegi raamatut ei olnud.

Ma ei ole varem ühtegi täistopitud elukat teinud. Ma ei ole varem ka tikkinud miskit peale ristpiste, ja sedagi iidammu. Nii et igasugused vars ja sämp ja muud pisted on minu jaoks võõras maa. Kuigi sämppiste sain ma viimati kinnast tehes enamvähem selgeks, ja täna siis päris selgeks.

Igastahes tekkis mul mõte teha elukas, ja kuna kätte sattus vana must püksipaar, siis sai elukaideeks must kass. Joonistasin vihikusse paar kuuli ja siis enamvähem kassi, lõikasin lõike välja, ajasin end hulluks mingi kirjapulga otsimisega, mis musta kanga peale märgi jätaks - viimaks kollane pliiats suvatses seda teha - lõikasin kaks kassi siluetti välja ja õmblesin üleäärepistega kokku (hiljem lugesin, et see käib tikkpistega - no olgu, proovin järgmine kord tikkpistega, äkki läheb ka kiiremini), jätsin tagumikku paraja augu ja... leidsin, et mul ei ole kassi täistoppimiseks muud kasutada kui vana värvilise

villaloori juppe. Mida ma pigem kasutaksin viltimiseks, aga noh - harutasin neid juppe lahtisemaks ja muudkui toppisin, pliiats abiks. Viimaks õmblesin kassi sabaaluse kinni (seda tahaks küll teada, et kuidas on kõige parem auku ära peita...) ja... täitsa kassi nägu oli juba. Saba ja kõrvad.

Siis mõtlesin, et mis lõnga kasutada tikkimiseks - alul võtsin peenema valge mohääri ja katsetasin varspistet - no ei istunud. Harutasin ära. Siis sattus pihku korralik (ja suht peenike) omavärvitud kollane maavillane, hakkasin sämppistes miskit nikerdama ja nii ta edasi läks - otsisin vahepeal ainult teravama nõela.

Ja et ma ei teadnud mitte, kuidas otsi kuhugi peita, tõmbasin need lihtsalt sügavale eluka kõhtu. (Seal villaloori sees ei peaks need vast kuhugi minema.) Ja siis istusin oma kolm tundi ja nikerdasin erinevate omavärvitud lõngadega, nii nagu torust tuli ja idee jooksis. Tulemusega olen igastahes väga rahul.

Elukas saab igastahes ristitud Joosepiks, sest ta on must kass, tal on rohekaskollased punnis silmad ja päris-Joosep magas kõik see aeg mul kõrval ja norskas.

Igastahes, nüüd ma tahan mõne eluka veel teha. Vähemasti üks tore väike noormees peab ühe eluka endale saama. Ideeliselt võiks see elukas lohe olla, sest noormees on Kaire pisipoeg Eron, kellel on väga eepiline nimi ja veel eepilisem emme. ;)

Ja pealegi, mulle hakkas see tikkimise asi täitsa meeldima :D