Saturday, May 19, 2012

"Ma ple surnt"

Peaks vist tõsiselt sellise sildikese välja riputama, just nagu Vanaema seda tegi, kui Laenama läks.
Lühidalt: et mul on praegu lillemüügiga ultratihedad päevad ja kogu vaba aeg läheb larpikorralduse alla ning kuskilt sealt vahelt üritan noppida hetki ka uue kodu jaoks, siis muud aega polegi - ei käsitöö jaoks, lõngade ega üldse mingi suhtluselu jaoks. Rääkida saab minuga küll - aga selleks tuleb tulla Tartu Kaubamaja juurde. Siis võib minuga kasvõi mitu tundi juttu rääkida, eriti kui ostjatevaiksem päev on - no nagu täna oli, näiteks.

Kastivirnast lõplikult vabanenud pole - aega pole olnud.
Pesu kuivab pööningul.
Hiigelpikk põlvik valmib (seda koon töö juures)
Kohutavalt tahaks lõngu värvida, aga tuleb endale aru anda, et hetkel ei ole seda aega lihtsalt kuskilt võtta. Samas - näiteks juulikuu ja enamus augustit on mul jälle puhtalt käsitööline olemine, nii et loodan siis maratoni ette võtta. Talivarude kogumine jms.
Kassi liivakast kuivab Annelinnas ja ootab mind, aega ja Tessat.

Kingitus - üks mu suurtest lemmikutest - luuderohi. Ja tundub, et talle meeldib minu juures - kasvatab aga uusi pisikesi võrseid. 

Minu uue elukoha uus elanik on lamp - lapitud ja parandatud ning tuliuue juhtmega varustatud lamp. Eriline on ta selle poolest, et minu ema, vanaema ja vanatädi ostsid kõik endale sellise lambi, vist lausa ühel ja samal päeval. Meeldinud on see mulle eluaeg, ja nüüd on ta koomast päästetud ja minu jagu. Sobib väga hästi ülejäänud elamisega, igastahes :)


Ja üldse tundub, et ma elan nüüd heas kohas (Karlova ikkagi) - sõpradele lähedal. Mitu pisikest soolaleivakat ja muidu säärast "tule tunniks külla" maha peetud, küll veiniga ja küll sefiirikorvikestega :)

Thursday, May 3, 2012

Õmblusmasinast, tikanditest ja kaseklotsidest

Väga eepiline pealkiri sai, aga lugu ise on samuti armas ja eepiline.
Kõik sai alguse sellest, et kui mina parajasti nädalavahetusel Tallinna kandis olin, tegutses minu ema päris minu selja taga ja minu huvides. Seda, et ma endale kangesti Singeri-masinat igatsen, ta teadis - no ma ei saa elektrilistega läbi, ja nemad ei saa minuga läbi (ju lööb miski tehnogeen välja...). Ema nägi Infolaines kuulutust, et antakse ära Singer, ning kimas kohale.
Lugu osutus sääraseks, et üks vana-vana memm asutas end hooldekodusse minema, ja püüdis oma hooldaja abiga vähemalt mõnda asja laiali jagada, et päris prügimäele ei läheks. Ei tea, kas tal järeltulijaid oli, või mis nondest saanud oli... igastahes oli memm üksi, ning tema majagi pidi minema peale tema lahkumist lammutusse.

Minu palvel võttis ema vanamemmele kaasa suure paki head mahla, ja tegi talle kalli, mille peale vanamemmel olid pisarad silma tulnud - vist ei olnud keegi teda tükk aega kallistanud, või talle miskit toonud. Ja ema siis rääkis memmele, et vot, tal on tütar, käsitööline, kes just kolis päris oma koju, ja kes tema masinat ilusti hoiaks.

Ja nii saigi masin minule.
Lisaks usaldas memm mu ema kätte ka oma tikitud linikud ning ühe viimase töö, mis päris poolik - ma ei teagi, mis sellest saama pidi, või mida see number 20 seal õieti tähistab (kellegi pulma-aastapäeva?)
Ja memme koridorist leidsid tee minu puukuuri 6 kotti kuivi kaseklotse, millega on imehea pliiti kütta.







Nii et ausalt - kui ka keegi teine seda vanamemme meeles ei pea, siis mina pean, sest ma õmblen tema Singeri-masinaga, mul on tema tikitud rätikud ja mu tuba on soe tema kaseklotsidest.

Aitäh :)