Blogger va pisike põrsas mängis mitu päeva järjest mäkra ega lasknud kirjutada. Nii et ma ei mäletagi, mida ma viimati kirjutada tahtsin. Aga vahepeal, uniste tööpäevade taustaks sai valmis minu Kõige Suurem Projekt. Heegeldatud vest. Ok, vest on selle kohta vähe öeldud, see hakkas tõsist kleidi mõõtu võtma, või nagu Stuart soovitas, siis proovigu ma järgmine kord boolerot teha, äkki siis kukub kampsun välja :P
Igastahes alustasin kunagi augustis... või ei mäletagi õieti, kunas, igastahes ammu, ja vedasin teist nagu kutsikat üle Eesti kaasas, kuni ta liiga suureks muutus, et teda kaasas tassida. No tööle ikka vedasin. Ja kuna muidugi mul esialgu lõiget ei olnud, siis selgus otseloomulikult, et inimene ei ole ristküliku kujuline, eriti kui on tegu minu kui lopsaka ja laiapuusalise naesterahvaga. Seega heegeldasin siilud. Tulemus - poolde säärde ulatuv alt kolmnurkne vest-rüü-kleit. Aga ta on paganama soe.
Lõnga... läks palju. Igasugu lõngajääke sai ka vahele pandud. Tahtsin talveks sellist soojades suvevärvides vesti. Nööbidki said lõbusad, ema vanadest varudest.
Nüüd saab rahus sokke edasi kududa ja kindamustriga kakelda.
Ma olen tükk aega juba endale mõnusat villast mütsi tahtnud. Mõni müts mul isegi on, ehkki ma olen üpris mütsivõõras inimene, aga villast mitte. Isegi mu krokumüts on miski akrüülisegu.
Nüüd tõbisena kudusin päris palju, siis aga sai kudumisest villand ja võtsin hoopis heegelnõela kätte. Mul oli miski ettekujutus, et heegeldades saab müts kohe valmis. Ei saanud, ikka 3 õhtut heegeldasin. Poolsammastega (vist, ma ei ole tõesti ekspert)ja ülevalt hakkasin pihta. Natike loperdas alul, aga see sai pärast märjalt paika sätitud.
Lõngadest: 8/2, hall on Raasiku lambahall, värvitriibud on kõik omavärvitud lõngadest.
Lõngaotsi peitsin ikka tükk aega, aga õnneks on mul selleks puhuks Lianni Lõngapoest ostetud jõhvsilmusega nõel. Soovitan soojalt kõigile, kel veel pole.
Ja siis pesin mütsi läbi ja ehmatasin teda ka natuke külma ja kuuma veega.
Ideaalis, kui ma suudan välja mõelda, kuidas sellele elukale voodrit teha, tahaks fliisvoodrit ka.
Pole kaua kirjutanud. Elu on kiire olnud. Või noh...jah. On säärased ajad, mil netivälised asjad võtavad nii palju aega ära, et vaikselt blogipidamisele ja muule energiat ega sõnu ei jäägi. Sügisene asi, või siis see, et kui ikka minusugune 12 h und vajav tsikk õhtul kell 20.00 töölt koju jõuab ning siis söögitegemise, kütmise vms vajalikud toimingud kuidagi tehtud saab, ei jõua muud, kui lapikuna Buffy't vaadata. Buffy, aga, on lahe. Hetkel algas mul just 4 hooaeg. Buffy on ülikoolis rebane :D Libarebased ja kooljad.
Õunteni, mida mul ei kasva, nagu mul ei kasva üldse miskit, sest aiamaad siin ei ole, on autohoov ja kuurid, jõudsin aga nõnda, et FBs on säärane tore grupp nagu Äraandjad.Inc, kus võib igasugu krimplit ära anda. Mina andsin ära hulga vanu dvd'sid, ja naljaviluks küsisin vastu õunu vms aiasaadusi. Ja nii sain ma täna ühe toreda tüdruku käest tosina filmi vastu suure kotitäie kuldranette vms nendega sarnaseid õunu. Ja saan vist veelgi, nagu lahke pakkumine käis.
Tulemus - Getteri külaskäigu taustaks lõikusin ja viilutasin usinasti, ja nüüd podiseb pajas kergelt karamelliseeritud suhkruga õunamoos, lisandiks hulk rosinaid ja maitseks piparmünt ning... tüüpiliselt napakale minule, sorts küüslaugu-ingveri-tsillikastet.
Aga tööl seppan viimasel ajal, kui parajasti kundesid ei ole. Alasi on kaasas, muud vidinad kah. Saab kõrvarõngakonkse ette teha ja eile tegin ka 6 paari kõrvarõngaid. Kui parajasti ei seppa või lilli ei müü või kimpe ei tee, siis koon näiteks sokki. Ühed triibikud said valmis, teised on varrastel. Soktoober, noh ;) Ma pole küll kohutavalt ammu Isetegijasse jõudnud, aga Soktoober tabas taaskord ka mind.
Ning suur ja pikk heegeldatud villane vest ootab ka viimaseid siile ja viimistlemist.
15-19 oktoober on aga Räpinas tekstiili kaugõppe esimene sess. :) Ootan pinevusega tunniplaani.
See krokuvärk hakkas mulle meeldima, ausõna. Ja vahelduseks hullemale kudumisele on väga-väga mõnus heegeldada. See lilla lõng sai kunagi iidammu ostetud Mari ärist sokilõngaks, aga kas ta sokiks sai, ei mäletagi. Igastahes korrastasin neljapäeval oma lõngasid ja sealt ta siis alguse sai, kui leidsin parajad nutsakad lillakirjut lõnga ning otsustasin, et vot nüüd tuleb see Värvispektri märtsikuine lilla.
Tassisin teist ringi nagu kutsikat, ning heegeldatud sai nii spordihuvilisi penskareid täis mikrobussis kui vahvas Lustimäe talus.
Ja veelkord tõestas end ära, et käsitöölised leiavad ühise keele kõikjal. Ajaks, mil sõbranna ärkas, istusime meie tema emaga köögilaua taga ja sõbranna ema õppis mu käest just sedasama krokut. Lõpuks, kui ta selle käppa sai, lubas hakata hommikumantlit tegema. Aga mina loodan järgmine kord tema käest jälle lapikudumist õppida.
Sellega seoses - kas keegi teab miskit u. 50ndatel välja antud käsitööraamatut, kus on ära toodud ka lapikudumise õpetused? Sõbranna ema kõneles, et just selle järgi oli ta omal ajal lapikudumise selgeks õppinud, nüüd on ära unustanud, aga kui leiaks selle raamatu, siis tuletaks küll uuesti meelde. Aga raamatu nime või autorit ta ei mäleta.
Ja nüüd ma peaks siiralt võtma kätte ja hakkama lõngavihte peitsimiseks köitma. Tahaks kollast, kollast, kollast värvida!
Sellest, et ma õppisin krokodillimustrit heegeldama (mina ja heegeldan? *sisestage siia see IT minestav hiir-emotikon), sai alguse mõte, et mis ma siis võiks krokust teha. Ja pusserdasin mütsi. Päris ringis heegeldada ei suutnud, kahandused ei tahtnud välja tulla, nii et õmblesin pärast enamuse küljelt kokku. Pealae osas tekkis idee alles siis, kui ma sinnani välja jõudsin. No ei tahtnud miskit murumütsi ja seega sai krokule heegeldatud saba ja saba otsa tutt. Ja siis sai kell 2 öösel ahistatud vaest Stu'd, kes oli väga-väga sooda, aga nõustus palumise peale end siiski natuke raamatu tagant üles ajama ja korraks mütsi pähe ajama.
FBs läbilipanud videoõpetuse järgi (thanks, Mike :)) õppisin mina täna krokudillimustrit HEEGELDAMA. (Heegeldamine on suurte tähtedega, sest väikeseid tähti ma veel heegeldades lugeda ei oska.)
Igastahes ma tean nüüd, et ma tahan endale sihukest mütsi teha, ja mul on täpselt sobiv lõng ka olemas :)
Aga proovilapist tegin ühele armsale homsele sünnipäevalapsele kingituseks mobiilikoti. Lapsuke (32 on ju parim lapseiga :D) saab endale isamaalised kindad ja krokudillilise kotikese :)
Panen siia kirja, et ei peaks jälle taga otsima :)
Soktoober, lõpp 31 okt. Hea nali on selles, et mina kui suvi otsa sokikuduja pingutan nüüd, et saaks ikka oktoobris ka paari valmis. Hea geenius olin, suutsin kogemata kombel sokilõnga maha müüa, suutes ära unustada, et üks sokk on tehtud ja teine teha. Nüüd pole võimalik teist teha. Ja üldse on lõngapõud.
Õnneks leidsin seenesukkadest ülejäänud pisikesed 3x villasest kerakesed ja püüan nüüd siiski esmaspäeva õhtuks sokipaari valmis saada :)
Suur ja soe kampsik, lõpp 15 november. 2 päevaga suutsin kududa enamuse seljatükist, nüüd on õlad kokku õmmeldud, üks käis varrastel ja teine ootamas, kraed pean veel nuputama, ja narmad peavad ka külge minema, aga on tõenäone, et jõuan, sest kohe kui sokipaariga lõpetan, läheb käis jälle tegemisele. "Sanctuary" vahtimine ja kampsunikudumine sobib hästi kokku. Kampsun...hell yeah, see on nii pikk, et seda võiks nimetada kleidiks...
Kurk sooja, lõpp 30 november. Õnneks piisavalt aega, et mohäärine ja peen Alize lõng Saalomoni sõlmtehnikas salliks heegeldada. Algus on tehtud, ruuduke heegeldatud. Tahaks pikka ja narmastega. Mõni kurgusoojendus lisandub ehk veel, sest ihkan sallkraed.
Jõulukuulidega on algust tehtud, ilmselt tuleb neid veelgi :)
Ja isiklik tõdemus - vaatamata sellele, et ma õppisin selgeks magic loop tehnikas sokikudumise, ei ole see siiski "see". Nii et jään oma "neli hobust tallis, viies jookseb ümber talli" juurde ikkagi.
Aga ohniuks, kui ilus raamat tuli välja - "Haapsalu rätid". Kust võtaks vaene ajutiselt töötu inime selle raha, ah... :( Aga nii tahaks. Imeline jääsinine lõng ja vardadki ootavad...
Tegelikult sai kõik alguse Isetegija uuest TKst "Maasikad ja lepatriinud". Lepakatega mul nii sooje suhteid pole (putukafoob nagu ma olen), aga maasikad jäid kripeldama. Otsisin siis netist ringi ja leidsingi endale (taaskord regivärsis) toreda õpetuse.
Seal on muuseas ka imearmsa heegeldatud lennuki tegemise õpetus.
Minu tulemus - (Kokku ma olen neid nüüdseks teinud...kuskil üle 15 ja alla 20) -
Muuseas lippab kuskil laias ilmas ringi 9 soomlast, igaühel minu "kukka" küljes.
Eilne saak oli ka kedervars (tellitud Lahemaa lambatalust) ja Ebay'st hiinakate näputööna sõrmusekarp. Kaklus kedervarrega lõppes igastahes 1:0 kedervarre kasuks. Mul on ikkagi vaja inimest, kes natuke järje peale aitaks... sest kuskil on kala, miks lõng oma keeru lahti keerutab (kuigi hüpnootiline on vaadata igiliikurina pöörlevat kedervart). Ja mul on kas libe reis või libedad püksid, aga see mööda kintsu rullimine ei tahtnud väga fungata... Aga vähemasti on nüüd riistapuu olemas, nii et kui mõni kedervarrekoolitus veel tuleb (eelmine suvi oli!), siis ma olen kindel mineja!
Sõrmused said igastahes karpi ja näevad nüüd edevad välja, täna said nad esimest korda ka müügiks välja pandud, ning rippuvad maasikad ilmestavad kõrvarõngaraami.
Teisipäevaks vaja veel paar peotäit maasikaid teha. Shallallaa!
Sobib ka ootamatu loteriivõit (mitte et ma mängiks) või seniteadmata Kanada vanaonu pärandus. Sest ma tahan-tahan-tahan endale vähemalt kolme Nicky Epsteini raamatut. Vastavalt siis "Knitting on the edge", "...over the edge" ja "...beyond the edge". Lisaks vähemasti kahte Lesley Stanfieldi oma - erinevate lillede ja mutukate kudumisest-heegeldamisest.
Ning muidugi ja absoluutselt sellist raamatut nagu Mary Thomas'e "Book of Knitting Patterns".
Bookdepository's on mai lõpuni 10% soodukas... Argh.
Seni aga lõbustan end Põldoja ja Reimanni ning Susan Smithi raamatutega.
Üks käpasoendus on valmis-
Susan Smithi "Heegeldatud äärised ja kaunistused" on muidu väga tore, aga nagu märgikirjas võiks ka muster olla... regivärss on nii kole ja kohmakas, ning kui miski viltu läheb, ei võta unt ega tont kinni...
Eile ostsin Katia Pima Cotton pärlikarva lõnga... midagi nii ilusat, pehmet, siidiselt siledat ja jahedat ei olegi näpuvahel hoidnud... Teen kätiseid ja otsin inimlikku nupukudumisõpetust...
Selgeks sain. Täna hommikul leidsin FBst Hobipunkti video selle huvitava tehnika kohta, proovisin järgi ja nüüd nikerdan vahelduse mõttes lillakirjut salli - sokilõngast. Ema saab selle endale miski hetk. Ta kurtiski, et salli vaja. Noh, saab edevama siis ;)
Sõrmikute teemal on valmis üks valge seto, teistmoodi pöidlaga - see istub hoopis paremini. Ergo - ei mingit kahepoolset kiilu, keskelt ühest silmusest 2 õhksilma väljakasvatamine (ÕHKSILM-KINNISSILM -ÕHKSILM) näeb palju ilusam välja ja istub paremini ka käes, ning põhiline - ei venita labaosa nii pagana pikaks.
Mu valge lõng on ikka hale ja peenike küll. Võimalusel kerin ta vihtideks ja värvin üle - ehk saab siis natuke kohevust, muidu niru teiste kõrval...
Viimati värvitud lõngad aga läksid juba võistlustöösse, seal mul teistmoodi ranne hoopis, aga mis ma öelda tahtsin, oli see, et see kollane, mis viimati värvitud sai, on päiksevalguses ikka vägagi sinepiroheline/kollane. Selline väga kevadine. Hommikul paistis päike.
Haigus aga kogub endiselt tuure ega tee veel nägugi, nagu ta taganeda tahaks, kõigele minu ponnistustele vaatamata. Igav ja paha on. Õnn, et on käsitöö, mida teha ja Murdoch's Mysteries, mida vaadata.
Aga lahustuv kohv suure lusikatäie Nesquik'iga on imehea. Kurk nurrub. Stu retsept. Kui tervemaks saan, üritan kõlavöö ka ära lõpetada.
Tegin selgeks, et kui Raasikult tellimiseks läheb, üritan vähemasti 1 kilo Eesti maavillast endale soetada. Ja edaspidi värvin lõnga nii... 100 g vihtides, siis ei ole muret, et poole kinda pealt lõng otsa saab. 50 on küll katsetamiseks hea, aga tahaks mõnda tooni rohkem saada. 2 kg oleks tegelikult parem. No näis, äkki õnnestub...
