Igastahes. Toimus väike kudumismaraton, ja ma tõesti-tõesti sain oma kaelasoojendaja valmis. Kokkuvõttes 2 päevaga, millest enamuse aega ma siiski EI kudunud.
Lõngad Liannist, seal oli väga toredaid uusi üllatusi. Katia Azteca on muidugi vana sõber, mul on sellest lõngast sallmüts ja mitu mütsi. Aga tegelikult sai seekord kõik alguse Lana Gatto Kentucky'st, millega ma kohtusin esimest korda, ja millesse ma ülepeakaela ära armusin. (Kui ma oleks ilge rikkur, siis ma kooks temast kampsuni. Aga teda on ainult ca 30 m tokis ja maksab mingi 5 EURi, oehh.) Selle imelise sinise Kentucky kõrvale sobis nagu valatult sinistes toonides Azteca, ja nii see sündiski, et need kaks lõnga ühinesid ja tulemus sai omaloominguliselt säärane:
Alustasin ja lõpetasin narmastega lõnga sissekudumisega, kaeluseaugu kudusin alul abilõngaga, ja pärast oli väga hea sealt silmi üles korjata. Põhiosa on 1/1 viklis. Minu lemmikvikkel, eriti kui asi puutub mütsidesse-sallidesse.
Hiljem,kuna joppas ja lõnga jäi üle, korjasin mõlemalt küljelt (elagu silmuseline äär) silmused vardale ja kudusin veel nii 5 rida, neist 3 koos narmalise lõngaga. Nii et kõik ääred said narmalised. Ning jaa, see käibki sedapidi, sest see näeb sedapidi lahe välja.
Mul on veel paar kapuutsi jms ideed, aga mul pole enam pehmet lõnga (minusugusele kareda ja villasetundlikule inimesele on kole keeruline piisavalt pehmet lõnga leida) ega ka raha. Vot nii. Aga vähemasti on hommikul hea see elukas kaela panna ja hääletama minna.






