Kindamaraton jätkub

Viimased päevad olen vaikselt nokitsenud, nüüd tuleb aga tuurid üles võtta. Jah, ma olen ENDISELT kõripõletiku vms sellelaadsega kodus haige. Ainus, mida ilma köhivate ja lämbuvate tagajärgedeta teha saabki, on kudumine (või noh, tegelikult saaks ju ka heegeldada, aga ma pole väga heegeldaja inime. Tikkimiseni... juba jõudsin.)

Sinimustvalge kindapaar tuleb igastahes valmis saada hiljemalt 23ndaks veebruariks, sest siis on mu esimese KT tärmin. Noh, eilse-tänase seisuga on nüüd 1 kinnas valmis. Minu esimene labak. Jah, selleks, et kiiremini saaks ja et muster sinna saaks, kuhu ma teda tahtsin, tegin labaku. See oli posserdamine. Kuhugi tuli ju must lõng torgata, sest projekt oli siniMUSTvalge. Ainult et majapidamises ei leidunud kübetki maavillast musta lõnga. (Sinine vähemasti oli, mu vana Liisu lõng - elu sees enam ei osta, see katkes mitu korda juba kerimise ajal, kudumisest rääkimata) Viimaks läks kahekordsena loosi Stu ülejääk beebialpacast.

Silmasin teda natuke peale, ja õppisin mähkpistet tegema - olgu tänatud netiavarused, kus igasugu õppematerjali leiab. Harrastasin siis seda kindaäärte peal. Hakkas täitsa ilusti jooksma.

Aga kinda enda kiri on poolenisti omalooming ja poolenisti Läti rahvuslik kiri, sest et mina komistasin Eesti kindakirju otsides kogemata kombel selle NATO projekti otsa, mis Lätis oli olnud ja sikutasin endale seega alla kogu kausta. 4500 paari kindaid. Nagu ma aru sain, siis hulk käsitöömeistreid nikerdas miskist suurüritusest osavõtjaile rahvuslikke kindaid kududa, alates 3 paarist kuni 30 paarini ühe meistri kohta. 3 tegijat olid ka mehed (tublid mehed, aga oi kui vähe)

Igastahes, Läti naiste kindad on väga väga ilusad. Mustrid on Eesti omadest ikka väga erinevad. Hästi palju on lilli (rahvuslill naistepuna). Ametlikult polnud mustreid muidugi kuskilt võtta, nii et joonistasin kindapiltide pealt nii hästi maha kui sain. Nüüd ootan tõesti kangesti suve ja järgmist sügist, et saaks suvel lõngu värvida ja siis nendega kindaid kuduma hakata, endale, perele ja muudele sõberpiffidele.

Kinnaste peale sai ka miski poolik vits kudetud. Üritasin tegelikult küll Islandi vitsa teha, aga feilisin. Esteks tahaks ma väga teada, et kuidas teha nii, et küljele auku ei jääks (äkki peab jääma, ei tea... nõelusin pärast kinni muidugi) ja teiseks, et kuda tonti moodi saab kolmandal real pahempidi kududes neid lõngu niimoodi teineteisest üle tõsta. No ei tulnud välja, ei tulnud. Jätsin siis vitsa poolikuks. Igastahes näeb huvitav välja.

Aga vitsade kudumine tuleb ikkagi selgeks saada, sest näiteks Läti kinnastel on randmetel igasuguseid vitsu, küll kitsamaid ja laiemaid.

Pilti teen kõigest igastahes siis, kui kindapaarid valmis on. Ja hetkel on mul 3 üksikut kinnast - võistluskinnas, siis seto roosiga kinnas ja see labak. Kudumisjärjekord on igastahes - labak, võistluskinnas, seto roosiga kinnas. Need elukad jäävad mulle. Edasi aga tuleb veel vähemalt mõned kindad kududa- kasuemmele hiliseks sünnipäevakingiks ja Stu'le, et ta käpakesed hääletades ei külmetaks, Dru'le märtsi sünnaks...

Aga üldiselt on väss ja looder olla. Kõ-ri-ni haige olemisest. Otseses ja kaudses mõttes.