Aga valmis sain - reede hommikul, irmkiiruga enne vanematele küllaminekut.
Pikkust ca 4.5, taaskord "sõrad" (Yrme lehelt Saarde 19 saj muster).
Sinine, mis ei läinud sikutades absoluutselt katki, aga kippus just kõlade vahel katkema, ning Elo kingitud roosa, millel olid kahtlased kombed ja mis kippus teiste ümber keerduma, kui teda ülekaal oli.
Vedasin oma vööd ka rollimängule kaasa, nüüd on minu roosalilla olnud ka mõõgale rakmeteks. :D
Ja ma ei ole seni suutnud ära otsustada, et millist järgmisena... Kits mingi...20 heinakuhja vahel... Aga eks ma pea lõngade järgi ka otsustama.
Mul on suuremaid kõlasid vaja, siiralt - siis jõuan ehk ka jäärasarvedeni... nende pisidega ei tee ära - seilasime, teame.
Ja ma ootan kangesti, et mu tellitud kedervarrega ketramise raamat kohale jõuaks...homme ehk? Postkasti, palun?
PS. Jah, mul on endiselt katkine SPACE.
4 comments:
Kaunis kõlapael!
Tähh :)Vaatasin just enne sinu oma ka - jooksev koer oli ka esimene kõlapael, mis mina tegin, ja sinu oma nägi väga kena ja korralik välja. Muhedate värvidega ka :)
Miks kedervarrega ketramine? Miks mitte vokk?:)
A paelad on ilusad...:)
;) Sest see tundus nii lahe? Ja kedervarre ma jõuan endale soetada. Vokid on oi-oi kui kallid. Muidugi ma tahaks miski hetk ka vokiga ketrama õppida. Ja mõne lambaga tuttavaks saada, sest minu unistustes ma enne pügan ja kraasin ja teen kõike sellist vajalikku, kui ketrama kukun.
Post a Comment