Monday, January 9, 2012

Sinine, sinine, sinine!





Et kõik ausalt ära rääkida, algas lugu sellega, et ma käisin täna kaugel-kaugel kojukandekeskuses ja sain oma pesusooda kätte, mille seitse usinat mesilast olid mulle saatnud. Ja siis, selle asemel, et koju minna ja värvima hakata või mitte hakata, läksin ma hoopis läheduses elavale emale üllatuskülla, ning veetsin seal mõnusalt aega. Koju sain 23 paiku. Indigoga mässama hakkasin vist peale südaööd. Aga kuna korterinaaber oli külapeal, siis oli hää rahulik toimetada, sest seda tõmblemist ikke oli.

Esimene avastus - indigo haiseb rõvedalt. (Ma ei taha kunagi teada saada, kui rõvedalt ta veel koos kusega käärides haiseks, aga ilmselt oleks see mulle ja minu okserefleksile liiast) Hilisem avastus: selle haisuga harjub ära.

Igastahes, segasin jupi oma indigot ja spektraliidi ühte nõusse kokku, teise sai pesusooda ja vesi, siis said need peagi ühendatud ja kaane alla tõmbama (olgu tänatud ema, kes mind viimati suure tihedalt sulguva kaanega tünnikesega õnnistas), väike puhkus, lõngade pesemine-loputamine (ptüi-ptüi-ptüi, vähemalt peitsima ei pidanud), indigo istub surve all veresoojas vees, nagu retsept ette nägi, väike puhkus, ajame suures potis vee 50 kraadile (ja sain teada, et kuumaveekraanist tulev vesi on 45 kraadi). Piilusin indigot, testisin - näh, ajas mullikesi. Egas midagi, spektraliiti juurde, kaan peale, potis olevasse vette teelusikaga spektraliiti, kaan peale, kell käima, kõik tõmbab, mina tõmblen ja kirjutan romaani, kell käib, indigo ei mullita (vist!), valan ettevaatlikult potti, segan, jooksen märjutan veel natuke lõnga, kööki tekib palju ämbreid ja siis hakkab värvimine pihta.

Hoidsin vist küll hinge kinni, et kas nüüd tuleb välja, kas tuleb, kas läheb siniseks, ega ma liigselt hapnikku sisse ei aja... Ja tuli esimene sinine. Ja teine. Kolmas. Neljas. Jne. Mõnda toonisin mitu korda, mõnd üritasin hästi korraks pista, et heledamat saada.

Lõpuks olid käed juba väga väsinud, ja indigoga värvitud lõngasid kolm ämbrit täis. Järgmine tund aega või nii ma igastahes loputasin kogu seda hunnikut ja imetlesin sinist.

Ja viimaks sain pesta kraanikaussi ja vanni ja otsustada, et igasugu muud katsetused indigoga tulevad näiteks homme õhtul, kui ma silmad lahti teen, sest inimene, kes on kella 4ni siniseks värvinud lõngu ja ennast (kummikinnas lekkis, sunnik), on ära teeninud väljamagamise.

Kass magab ka.

PS. Kes lõnga tahab, hõigake! Panen järjekorda :)

6 comments:

Anonymous said...

Mina tahan! Tahaks kohe kolme kera - helesinist, keskmist sinist ja kõige tumedamat. Ma hea meelega tuleks ja valiks ise, aga igaks juhuks hõikan ette ära juba. Arvatavasti astun nädalavahetusel läbi, kui sulle sobib. Või siis järgmise nädala alguses.

Liina

Diana Ostrat said...

Nu selge. Ma igaksjuhuks säen sulle kõrvale, kui kerimiseks läheb (vast nii kolmapäeva õhtuks on kuiv see värk, et saab miskit ette võtma hakata.)
Nädalavahetusel peaksin hetkeliste eelduste kohaselt kodus küll olema, nii et - tule aga :)

Martaberta Kompulsiivkuduja said...

Minaminamina! Alumise pildi teise pulga pääl kuivavat sinist paluks nt neli kera ( ju see on vist siis see keskmine sinine?) Ühesõnaga- sellist heledamat sinist paluks, aga mitte liiga heledat ;)

Diana Ostrat said...

okei, kohe homme panen sulle kõrvale :) Siis on lõng kuiv.

Martaberta Kompulsiivkuduja said...

Ausõna, ma proovisin seda lõnga-mitteostmise-mantrat lugeda... K..., ei aidanud! ;)

Diana Ostrat said...

Ausõna, ma olen suht häppi, et mõnedel see mantra ka feilib - ma nimelt saan vast niimoodi veel üüri ära maksta ja ei lõpeta kuuse all :)

Mina vahtisin viimati mitu tundi järjest Etsy's igasugu käsitsi kedratud efektikaid jms nii et keelemeeter põlvini. Oehh...