Friday, February 24, 2012

Palju õnne sünnipäevaks, minu Eesti :)

Rääkisin täna endale olulise inimesega ja soovisin talle rõõmsalt Head vabariigi sünnipäeva (ma natuke eeldasin, et teda ikka kotib, sest tegu on ikkagi vana inimesega, kes näinud pikalt ka nõuka-aega ja kõiki selle geniaalsusi). Vastuseks sain aga, et talle on see tavaline reede, et miski vabariik jätab ta külmaks, vabadus teda ei koti, ja et nõuka-ajal oligi parem elada - Bulgaariasse küll ei lastud, aga raha oli rohkem ja üldse. Teda vabariik ei huvita. (Telekast "pingviinide paraadi" ta aga vaatab - ilmselt tualettide pärast.)

Kurb hakkas, väga kurb. Sain aru, et mul ei ole sel teemal miskit selle inimesega edasi rääkida, sest mina ei suuda mõista teda, ja tema veel vähem mind.

Võibolla ma olen lootusetu romantik (või vähemasti lihtsalt lootusetu), või tuleb see kuskilt sealt ajast, kui ma olin alla 10 aastane, ja mul olid kõik rahvuslikud laulud peas ja need olid mu lemmiklaulud (jah, mina olengi üks paras laulva revolutsiooni laps) ja ehkki ma ei kogenud kunagi miskit kommunismi või sotsialismi rohkem kui mõned lasteaias õpitud laulukesed teemal "kui suur meie kodumaa ikka on" (mida mina võtsin täiesti ilma propagandata, sest Eesti ongi ju suur ja ilus) ja "igavene tuli" (mis tundus eepiline ja lahe, ning mida ma väga näha tahtsin), siis sai minu maa minu silme all vabaks ja kasvas koos minuga üles.

Lootusetu romantik olen ma küll vist seepärast, et ma ei arva, et vabadus tähendab seda, et nüüd on kõik parem. Vabana võib ka palju kehvem olla.
Miski minus karjub igasugu liitude vastu, igasugu ajupesu vastu, nii selle, mis oli toona, kui see, mis toimub ka praegu.
Võibolla ma ei tea, mis vabadus on, sest fakt on see, et ma ei oska seda seletada ja sõnadesse panna. Aga võibolla ma siiski tean, sest see tunne on mul olemas.

Ja ma tean päris kindlalt, et ma armastan oma maad, sest ta on nii pagana ilus ja lahe, ning tegelikult on ka inimesed head; ma armastan seda ilusat kõlavat keelt ja üldse...

Palju õnne sünnipäevaks, minu Eesti :)

1 comment:

Martaberta Kompulsiivkuduja said...

110% nõus sinuga, kallis Diana! Ingumine ja kiun paistavad praegu olema täiesti kohustuslikud kõneviisid, kui oma maast räägitakse... aga see on ju meie oma maa, meie oma inimesed!