Thursday, May 3, 2012

Õmblusmasinast, tikanditest ja kaseklotsidest

Väga eepiline pealkiri sai, aga lugu ise on samuti armas ja eepiline.
Kõik sai alguse sellest, et kui mina parajasti nädalavahetusel Tallinna kandis olin, tegutses minu ema päris minu selja taga ja minu huvides. Seda, et ma endale kangesti Singeri-masinat igatsen, ta teadis - no ma ei saa elektrilistega läbi, ja nemad ei saa minuga läbi (ju lööb miski tehnogeen välja...). Ema nägi Infolaines kuulutust, et antakse ära Singer, ning kimas kohale.
Lugu osutus sääraseks, et üks vana-vana memm asutas end hooldekodusse minema, ja püüdis oma hooldaja abiga vähemalt mõnda asja laiali jagada, et päris prügimäele ei läheks. Ei tea, kas tal järeltulijaid oli, või mis nondest saanud oli... igastahes oli memm üksi, ning tema majagi pidi minema peale tema lahkumist lammutusse.

Minu palvel võttis ema vanamemmele kaasa suure paki head mahla, ja tegi talle kalli, mille peale vanamemmel olid pisarad silma tulnud - vist ei olnud keegi teda tükk aega kallistanud, või talle miskit toonud. Ja ema siis rääkis memmele, et vot, tal on tütar, käsitööline, kes just kolis päris oma koju, ja kes tema masinat ilusti hoiaks.

Ja nii saigi masin minule.
Lisaks usaldas memm mu ema kätte ka oma tikitud linikud ning ühe viimase töö, mis päris poolik - ma ei teagi, mis sellest saama pidi, või mida see number 20 seal õieti tähistab (kellegi pulma-aastapäeva?)
Ja memme koridorist leidsid tee minu puukuuri 6 kotti kuivi kaseklotse, millega on imehea pliiti kütta.







Nii et ausalt - kui ka keegi teine seda vanamemme meeles ei pea, siis mina pean, sest ma õmblen tema Singeri-masinaga, mul on tema tikitud rätikud ja mu tuba on soe tema kaseklotsidest.

Aitäh :)

5 comments:

Triine said...

Armas lugu!

Anonymous said...

Need asjad on imelised.
Mul on heameel, et oled sellise varanduse omanik.
Need on ajalugu ja sinu käes nad on kindlates kätes.
Astra.

Anonymous said...

nii hea on lugeda, et sellise väärtusega asjad nii õigesse kohta jõudsid. mõelda, kui palju tunde võis memm masina taga mööda saata või palju tööd on rätikuid tikkides tehtud. mõnikord hakkab täitsa kurb, kui näen vanu, hingega tehtud asju lihtsalt kuskil hunnikus vedelemas ning neile viidatakse kui mingitele kaltsudele. ehk siis: hea soe näha-kuulda-lugeda, et mõnikord asjad ka sobiva uue omaniku leiavad :)
(lihtsalt sattusin juhuslikult seda ajaveebi lugema, aga tundsin, et tahan kommentaariks midagi kirjutada =), armas ajaveeb see üleüldse)

astraco said...

No kuhu sa inimesehing kadund oled?
Kas sa ei arva, et mõni ikka natuke muretseb kah?
Tahaks teada, kas ikka kõik korras ja kuidas eluolu on?
Kallid sulle sinna kaugele koju.

Diana Ostrat said...

Wee, Astra, sa polegi enam Anonymous.
Tegelt on asi selles, et kõik on OK, aga et ma raban elu eest tööd teha ja jõuan harilikult koju peale 20.00, siis ma ei jõua miskit väga muud teha. Üheksa ametit ja kümnes ikke nälg. Tegelt antud juhul üks amet, kus ma kahe eest raban ja LARPi ettevalmistused, iga vaba hetk läheb sinna ja neid vabu hetki on vähe.

Loodan, et juunis natuke hullar rahuneb (ehkki siis tulevad lõpetamised ja tööl on uus hullar), noh, vähemasti LARPi ettevalmistused jäävad siis ära, nii et ehk jõuan jälle ka käsitöö ja lõngade manu (töö juures koon!)

Palju kallipaisid sulle sinna kaugele maale!