Laupäeval põrutasingi tagasi maale. Mõningane bussiseiklus, kass seljakoti otsas ja paranoiline mina, sest ega ma ei teadnud ju ometi, milline see Kurista peatus välja näeb, milles maha tulla, ning buss võttis enamustest peatustest möödudes sihukest kiirust, et ega välja lugeda poleks ka suutnud. Kujutasin juba ette, kuidas ma mitukümmend kilomeetrit Kuristast mööda põrutan, ja siis Ingrid mind taga otsib autoga, sest ega ma välja helistada ju ei saa.
Aga kõik laabus ja õiges peatuses oli juba Ingrid vastas.
Samal päeval läks villasortimiseks lahti - st mina kerisin omi lõngasid (kerilauad ja keramassina olin linnast kaasa võtnud) ja Ingrid lohistas välja hiigelsuure koti villa ning kuulutas, et kogu selle kotitäie on tema ise lamba seljast maha võtnud.
Et juba eelmine kord oli meile Ingridiga ette jäänud lapike punast ristikut, siis nüüd veensime Revot seda maha niitma. Seega mees niitis...
ja meie Ingridiga noppisime siis heina seest ristiku välja ning nõnda saigi seda paras aiakärutäis.
Villasortimine ja mokalaat ning kerimine jätkus, samas kui ristik pajas kees ja kassipoeg villakotti sisse magas.
Kui üllatavalt roheline lõng pajast välja tuli, kohtusin mina nüüd ka esimest korda garaaži nurgas pesitseva Tsentrifuugiga, kuhu sai 4 vihti sisse pandud - oi ta undas, sest masina jaoks oli ta täiesti tühi ja seega olid maanduva UFO häälitsused täiesti loogilised.
Püüdsin ka järgmine hommik lõnga pildile püüda, aga see on üks kangekaelset sorti värv ja ei taha mitte korralikult pildile jääda, seega pidin kogu pildi natuke rohelisemaks keerama, et oleks näha, KUI roheline see lõng tegelikult sai. Kahte tooni kevadise kaseleherohelist - üks siis see kuumvärvitud, ja teine öö läbi potis seisnud toon, mis tuli isegi veel intensiivsem.
Mis pühapäeva puutub, siis peab ütlema, et ilm oli täitsa hukas - nii lämbe, niiske ja palav. Hommikune vihmasagar ei teinud ka miskit paremaks, ja kuivas kähku sootuks.
Aga pildil on linavästrikupesa, mille lind kevadel traktori vahele teinud oli, ning siis hülgas, kui traktor käima pandi. Ingrid urgitses selle nüüd sealt välja ning mina jäädvustasin. Isegi klaasvatti oli pessa tassitud voodriks...
Päeva mahtus ära ka kassinaeri lauda kõrvalt mahavõtmine parmude kiuste - need olid täiesti ogaraks läinud ja kippusid kasvõi silmamunasid ära sööma... ning üritus seesinatse kassinaeriga lõnga värvida, aga tea, kas oli asi sordis, ilmas, uues peitsis (esimene katsetus tarapuu pulbriga) või parmude silmavaates, aga üks igavene puss ta jäi, nii et lõpuks sai potti pistetud lisaks hulk hennat, et sest pussust ikka miskit välja tuleks. No nüüd miskit tuli, aga tundub, et isegi henna jaoks oli vale ilm...
Ning et me õhtul enam tööd teha ei suutnud-viitsinud, leidsime Ingridiga, et meie läheme nüüd külavahele luusima ja Kultuuriprogrammi korraldama. Seega käisimegi esimesena Inga käsitöötalus, kus oli suur kolmevärviline kass, võrkkiik, suur hulk roose ning maakividest alusmüüriga pooleliolev käsitöömaja ning perenaine, kes parajasti eriti ägedat piparmündiga moosi vaaritas, ja siis teise naabrinaise juures, kust Ingrid ikka maasikaid ja piima toob. Neil oli väga pikakoivaline sõbralik peretütar, kes vedas mind esteks hobuseid, kitsi, lambaid, hanesid jne vaatama, ning teiseks tegi mind tuttavaks väga titade kitsetalledega. Seesama kitsepoiss, kes pildil, oli mul tükk aega süles, pisike, soe ja siidine.
Päikeseloojangul tulime "oma kodu" tagasi koos kausi maasikatega ning mina laotasin oma hennased lõngad nõrguma.
Ja päeva lõpetuseks keerasin end koos Krahv Monte-Cristo ja Isadoraga kerra.
No comments:
Post a Comment