Kapsasupp

Pildil: Kapsasupi järgmisel lõunal väljavõetud tulem - õrn ja hele pitsiline roosa.

..ehk elu esimene katsetus punase kapsaga.

Põhiline täheldus on vähemasti minu nina jaoks vänge ja kole kapsakeeduhais. No läheb imalaks kätte, no läheb. Pealegi, keetsin teda alul kokku pea 1.5 tundi ja lõngaga veel vähemalt kolmveerand. Nüüd istub ja jahtub, lõng sees.

Rita'ga oli meil sürr arutelu punase kapsa teemadel. Rita: "Punane kapsas loodusliku indikaatorina on mulle alati huvi pakkunud." Ehk maakeeli, et punase kapsa värv sõltub happelisusest.

Ja et esialgu oli vesi lihtsalt lillakas, selline sinililla, siis kallasin sinna natuke äädikat hulka - võttis hoopis roosama tooni.

Nüüd ootan põnevusega, et mis sealt välja tuleb ja peale loputust alles jääb. (Mul on paranoia kunagisest peediga värvimisest saati - minu peet pesi end välja ja alles ei jäänud midagi.)

Ma ei oleks vb sellist katsetust ette võtnud, aga no see kapsas oli nii tumelilla näss Konsumis, et ma lihtsalt pidin ta koju tassima ja proovi tegema.

Homme tahaks ka mirdiga proovi teha, mul on teda paras hulk, kingitusena vanaema Vaikelt. Ja et ma olen peaaegu kogu kurkumikollase laiali jaganud, siis tuleks seda juurde värvida.

PS. Rikkusin ema ära - kui ta kurtis, et tema jalad sokkides külmetavad (tal on küll tublilt oma kootud, aga siiski umbes 30-40% villaga sokid), käskisin tal villased sokid kududa, ja et tal lõbusam oleks ja et ta vastu ei puikleks, ostsin talle punasekirju Raasiku Artistic'u. (Nüüd tuleb veel emale pähe määrida nr 2 vardad - väiksematega ta vaevalt nõusse jääb, aga 2.5 või 3, millega ta seni kudunud on, jääb kahekordsele peenele villasele väga jämedaks - isiklik kogemus.)