Kõike muud hetkel vahele jättes (eriti kuna see ei käi niikuinii käsitöö alla), siis lõppes Olustveres käik sellega, et moosisin õeraasu ja tema seeneseltskonna ära, et nad hoopis Viljandimaale seenile tuleksid, ja seega sain esteks nendega koos seenile ja teiseks koos seenelasti ja väsimusega koju.
Küll jälitas meid vihm,mille eest Angie üritas ära sõita, küll ei leidnud me riigimetsa ja lõpetasime korduvalt kellegi õue peal,või vaatasime seeni läbi traatvõrgu, aga lõpuks, kolmandas metsas, juba hämaras (kell kisku 19 kanti) naeratas ka mulle õnn. Esteks sattusin suurema hulga verevate vöödikute otsa - päris mitu neist hiigelvanad ja pirakad, no sellised käelaba suurused vähemasti, lisaks oranže vöödikuid (kaneelvöödikuteks hüüti neid vist, mul on liigitamisega veel raskusi, aga vöödikuid teistest eristan küll), veel igasugu vöödikulisi ja pesakonna lillasid mütakaid (mida ma isegi seeneraamatu abiga pole suutnud lõplikult ära liigitada) ning veel ühtesid tegelasi, mille liigitus jäi kuhugi 3 erineva variandi vahele.
Minu seeneseltskond ka juba teab, et kui on pisike ja punane, või siis lihtsalt üleni punane/ oranž, siis tuleb mulle tuua. :)
Lisaks sain ka söögiseeni- kukeseente sugulasteks ma neid arvasin, ja nagu selgus, oli mul ka õigus - hetkel on pannil imehea seenesoust, valmistatud noortest krõmpsuvatest lehterkukeseentest.
Eile hilisõhtul suutsin aga ära keeta ka verevad vöödikud (sekka ilmselt ka natuke verkjat vöödikut - aeg-ajalt ja väsinud silmaga on neil keeruline vahet teha). Nii palju seeni polnud, et oleks hakanud kübarate eraldamist harrastama, nii et läksid suppi kogu täiega, ja ca kolmveerand tundi hiljem liitusid seenesupiga ka 4 ca 50 g maarjatatud lõngavihti. Tulemus 20 ja 45 minuti pärast ei erinenud väga - roosa, kena roosa. (Ainus, et see esimene 20 minutine oli natuke laiguline, mis iseeneses on efektne).
Üks vihike leidis juba omaniku - nagu Saharas liiva müümine, nii müüsin mina oma vihi maha lõngapoe müüjannale :)
2 on veel saadaval. Neljas on keras ja hakkab sokki moodustama.
Ja vot selle sokiga on säärane teema, et ostsin endale lõngaraha eest 1.5 Addi ringvardad (tahtsin isegi 1.25, aga neil ei olnud) Igastahes, magic loop edeneb, siiski 1 sokk korraga vardal, on mugavam. Aga ma ei jõua Addi vardaid ära kiita - niigi ma kasutan neid,aga peenikestena - nad painduvad, aga ei paindu ära, ja edasi-tagasi varraste lükkamine käib lups ja lups. Imehea. Ja "juhe" (ma ei ole päris kindel, kuidas "cord" antud kontekstis käib, tamiil pole see, sest Addil ta EI ole tamiil) on pehme ja painduv. Super!
PS. Mul on nüüd "Eesti seenestik" (K.Kalamees, G.Štšukin), milles on hea mitu lehekülge seentega värvimise ajalugu, õpetusi seentega värvimiseks ja värviseente nimekiri, kusjuures on ka välja toodud, et mis peitsiga mis toone on saadud.
Teine, millesse tahaks nina pista, on Klas Jaederfeldt'i "Seenelise käsiraamat".
PPS. Just korjasin Leena blogist üles vihje, et vöödikute seest tulnud lõnga loputusvette käib kindlasti sorts äädikat.
No comments:
Post a Comment